Altminek eneseületusega

Penangis viibimisele panen täna punkti visiidiga maailma kõige väiksemasse rahvusparki. Džungel on aga džungel ja sellesse ihuüksi sukeldumine nõuab minult kahtlemata kolossaalset eneseületust.

Nii ma vähemalt arvasin, kui lugesin internetist, kuidas üks teine piiga pidas sellesama rahvuspargi üksi väisamist oma suurimaks julgustükiks. Salapärased käginad, häälitsused ja kääksatused, ahvid, maod ja monitorsisalikud, rada, millel kõndides võid jala murda ning sind ei avastata päevade viisi, nurjatute kavatsustega inimesed, kes võivad lolli turisti puu taga varitseda – see fantaasiapilt taskus, otsustan vapralt oma saatusele vastu astuda, teenida endale elus välja koht kas kaotajate või võitjate leeris.

image

Minu kavatsused äärepealt nurjuvad, kui kohtan üht rootsi tüdrukut koos saksa noormehega, kel seatud sama siht mis minul – rada läbi džungli viib nimelt ühte väidetavalt üsna kenasse randa. Mul õnnestub nad siiski maha raputada, kergema vastupanu teed minek ei tule täna kõne allagi.

image

Minu taktikast pole aga mingit kasu. Minusuguseid ja ka teistsuguseid on džunglirada pilgeni täis. Uhkemate juurtega puude juures toimuvad pildistamissessioonid. Oodatud džunglihääled koosnevad meremühast ja mootorpaadipõrinast. Meri on kogu aeg kõrval. Isegi kui ma jala välja väänaksin – see võimalus on vägagi reaalne -, avastatakse mind kahe minuti jooksul. Ahvid, keda näen, eelistavad aga isegi džunglis puudele elektriliine! Millises džunglis on elektriliin!? Kardan juba kangesti, et järgmise kurvi taga on mõni tänavatoidulett või massaažisalong.

image

image

Ei saa öelda, et ma üldse mingit elamust ei saa. Taimestik erineb väga palju sellest, mis ma seni Aasias olen kohanud. See on lopsakus kuubis. Ka on ligi kahetunnine retk sellise leitsakuga korraliku koormuse eest. Olen higistanud umbes ämbritäie vett. Rada minu taga on tõenäoliselt porine.

image

image

Selle kõige krooniks ei saa ma randa kohale jõudes isegi ujuma minna. Penangis käivad ujumas ainult ignorandid või pühas teadmatuses viibivad turistid. Siinsetes vetes elutseb nimelt täringmeduus, inglise keeles box jellyfish. Just seetõttu on hotellid tõmmanud oma piirkonnas võrgu vette, et see pisike üsna läbipaistev ja seetõttu raskesti märgatav süldimass inimesi ei ohustaks. Täringmeduusi mürk võib paremal juhul nädalaks tugevat valu tekitada ja halvemal juhul ka loojakarja saata. Süüdi selle kurjami massilises levikus on muide merikilpkonnade arvukuse vähenemine.

image

image

Seega jääb mu eneseületus riiulile tolmu koguma ja paremaid aegu ootama. Lohutan end grillitud mereandide, külma õlle ja võrkkiiges vedelemisega.

PS! Täna leidis muide aset ka minu reisi esimene tõsisem äpardus. Ootasin nimelt bussi valel pool teed. Ajasin hajameelsusest sassi, siin on ju vasakpoolne liiklus. Kui oma veast aru sain, läksin üle tee. Vot selline reisiviperus. Olge väga ettevaatlikud, nii võib igaühega juhtuda!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.