Lõpuks ometi olen tõelises džunglis. See on liigirohke, sunnib võitlema ellujäämise eest ja pistab nõrgemad lihtsalt nahka.
Ka ilm on troopilisele džunglile omane – kiiresti muutuv ja pärastlõunal korralike vihmavalangutega. Pilvede liikumist uurides näeb muide enam-vähem kõikjal ühesugust pilti. Samal põhjusel on ka siin väga keeruline ära eksida.
Liigirohkust juba mainisin. Minu teadmised ei võimalda kahjuks taksonoomilisi nimetusi välja tuua, piirdun mõnede kaamera ette jäänud isendite ülestähendamisega.
Eelnevast võib järeldada, et edukamad liigid tähistavad ja vähem edukad süüakse selle käigus ära. Tähistavad muidugi hiinlased. Tundub, et neil teisi pühasid peale aastavahetuse pole, miks nad muidu pidutsevad tervelt kaks nädalat. Eile öösel ärkasin pool üks ehmatusega, et ISIS nüüd tõesti ründabki. Saadi ju Ameerika luurelt hoiatusi konkreetsete plaanide kohta Kuala Lumpuris. Tegelikult ründasid hiinlased. Paugutajate ja ilutulestikuga.
Minu tänase päeva kõige eredamaks hetkeks pidi saama seni kõige kallim kohalik atraktsioon – ellujäämismäng, milles osalemiseks tuli kinnitada, et olen teadlik võimalusest surma saada.
Olin igatahes väga põnevil, kujundasin mõtteis strateegiaid ja taktikaid. Paraku oli taas tegu katteta lubadustega. Kõige ohtlikum asi, mis selle ürituse käigus ähvardas, oli obadus selfie-kepiga. Õnneks korraldati see ülehaibitud sõu suhteliselt hea vaatega kohas.
Lisan siia veel džunglimaastikke.
Kui olin oma reisi viimase õhtusöögiga ühele poole jõudnud, läksin magama viimast Malaisia pakutud und. Tingimused selleks polnud ju pahad. Kuala Lumpuris on maailma kõige odavamad lukshotellid.
Paraku ei lähe hiina pommitajatele kellegi vajadus vara ärgata põrmugi korda. Lohakusest jätsid nad siiski pärast südaööd paugutamiste seeriasse kahetunnise pausi ja mul õnnestus pealesunnitud pidustuste asemel ka oma segastest unenägudest osa saada.