Suurlinn neelas meid korraks alla ja sülitas kohe ka välja. Viis päeva on täpselt paras aeg, et mitte millelegi pihta saada, aga sellegipoolest põhjapanevaid järeldusi teha. Kes tänapäeval ikka süveneda viitsib.
Kuidas kirjeldada Hongkongi? See mägede vahel asuv megalinn on kõige vertikaalsem kogu maailmas. Põrandapinnaga, nagu meie öömaja ilmekalt näitas, tuleb kokku hoida. See-eest laiutatakse kõrgustesse. Rohkem pilvelõhkujaid ei leia kusagilt mujalt maailmas. Üle 150 m kõrguseid hooneid on Tallinnas teatavasti null, Hongkongis aga Wikipedia andmeil 1223. Fotoaparaati pole siin põikipidi üldse mõtet kätte võtta ja ka püstformaadis ei mahu kõik peale.
Isegi trammid on siin kahekordsed, bussidest rääkimata. Valgekraed suunduvad oma büroodesse mööda sõiduteede kohal varikatustatud estakaade, mäenõlvalt all-linna ja tagasi pääseb maailma pikima, 800 m eskalaatoriga.
Võiks arvata, et tegu on kõleda kivilinnaga, aga tegelikult leiab siit üsna palju ka rohelust: parke, puhkealasid ja isegi randu, kalurikülasid, matkaradu ja ehtsat troopilist loodust. Nimelt ulatub see Hiina eripiirkond paljudele saartele, mille vahel kurseerivad tihedalt praamid. Meie võtsime ette Lamma saare.
Aga tagasi pilvelõhkujate vahele. Tüüpiline hongkonglane kõnnib sulle tänaval vastu või sinu ees, kõrvaklapid peas ja nina telefonis – paremal juhul isegi kahes –, tõstes pilku vaid korraks, kui on vaja suunda muuta.
Kuigi söök on siin veidi kallim kui Eestis, on Hongkong gurmaanide paradiis. Isegi meie üsna juhuslikud toiduvalikud ei toonud pea ühtegi pettumust. Komme päeva igal hetkel leemes hulpivaid nuudleid luristada jääb siiski arusaamatuks. Meie pole veel selgeks saanud, kuidas toimetada nii, et pärast ei peaks kõiki riideid pessu panema! Söögikohtade teenindus saab meilt aga kümme punkti – ei jõua veel mahagi istuda, kui menüü on juba laual. Sekund pärast tellimust tuuakse ka arve, mis tuleb tasuda väljumisel ukse juures kassas.
Muidugi on Hongkong ka šopahoolikute paradiis. Valisin minagi endale kingituse välja, aga Ahto ei suutnud otsustada, mitu põrsast ma väärt olen.
Kaubamajad on siin üleelusuurused, isegi selliste mastaapide juures võetakse aga ukse taga sappa.
Veidrikud, üle tee oleks kohe löögile pääsenud, aga hongkonglastele kangesti meeldib järjekordi moodustada.
PRAKTILINE KOKKUVÕTE EHK KUIDAS TÄITSIME EESMÄRKE?
Käsipagas:
Minu seljakott kaalub 8 kg ja väike lisakott 3 kg, kokku 11 kg. Ahto seljakott, mis jääb samuti enam-vähem käsipagasi mõõtudesse, kaalub aga 16 kg ehk kaks korda rohkem, kui tohib. No mis sa teed inimesega, kes on sunnitud vastumeelselt tahvelarvuti maha jätma, sest see lihtsalt ei mahu enam, ja leiab siis Hongkongis, et ostaks õige e-lugeri. Appi! Aitäh, Qatar Airways, et tema kotile mitte mingisugust tähelepanu ei pööranud!
Kulud:
Meie kokkuleppeline eelarve Hongkongi hindu välja ei kannatanud, kuid üllatusena ei osutunud see ka mitmekordseks – päeva keskmiseks tuli 77 eurot 60 asemel, selle sisse jäi 30 eurot öömaja eest ja nii mõnedki õlled, kalleim neist 66 kohalikku dollarit ehk 6,8 eurot. Söök on, nagu öeldud, veidi kallim, kuid see-eest ei maksa bussi-, trammi- ja praamipiletid teiste hindade kõrval suurt midagi.
Seda kesklinna pilti vaadates tahaks kohe Hiiumaa onnikesse :) Kirjutage toidust ka, mida sõite? Need pelmeenid näivad isuäratavad, mis neis sees oli? Kuidas te üldse toitu tellite? Nähtavasti pildi järgi? Muidugi võiks ka olla põnev mäng , et näitad suvalise pookstavi peale ja loodad, et kurgust tagasi ei tule:)
Panin mõned toidupildid juurde. Pelmeenid (dim sum) on kohaliku köögi au ja uhkus, saime nii väga häid kui ka keskpärasemaid, sees on enamasti erinevad lihatäidised, seened vms. Nende järel on tüüpiline nuudlite ja lihaga supp. Kolmas on näide Korea köögist, see on kujunemas meie suureks lemmikuks. Õlu pärineb enamasti mujalt, kohalikku kraami proovida ei õnnestunud, kuigi seda väiketootjad teevad küll. Enamasti on menüüd piirkondades, kus turistid käivad, ka ingliskeelsed, pildid on aga pea igal pool juures, nii et saaks ka näpuga näidates tellida.
Pelmeeniisu tuli peale küll:)