Maskidega ja ilma

Et mitte eksitada tublisid Eesti tööinimesi nagu teie, ütlen kohe ära, et meri oli siin täna liiga märg, kalad liiga värvilised ja merikilpkonnad liiga sõbralikud. Oleme Filipiinidel, Boholi saarel.

Selliseid etteheiteid võiks teha ridamisi, aga alustagem algusest. Cebu lennujaamast väljudes lajatab meile vastu vahtimist 31kraadine kuumus. Põrutame taksoga sadamasse, ostame piletid kiirlaevale ning kolm tundi hiljem oleme juba Panglao saarel, ühes turistide lemmikpeatuskohas, mis on ühendatud Boholiga kahe silla abil. Tänav, mille ääres meie öömaja sissepääs asub, näeb välja üsna trööstitu ja tolmune, sisehoovi astudes ootab ees aga tõeline oaas. Miks peaks siit üldse välja tahtma minna?

Nälg sunnib meid end aga kokku võtma. Kuulus Alona rand pole ainult ihu, vaid ka liha ja mereandide praadimise keskus. Valikuid siin tõepoolest jätkub.

Krabame ette krevetid nii ja teisiti ning üllatusena on need nõnda maitsvad, et lähevad järgmisel päeval kordamisele. Kuuldused Filipiinide kehvapoolsest köögist seega esialgu kinnitust ei leia. Meie palavate päevade lauakaaslaseks (ja loodetavasti tumedate jõudude eemalepeletajaks) saab aga Püha Miikael ise.

Juba ülejärgmisel päeval oleme piisavalt reipad, et ärgata enne kukke ja koitu ning merele müriseda.

Balicasagi saare riffi peetakse Boholi parimaks snorgeldamiskohaks ja õnneks olid sellest teadlikud ka need tuhanded kalad ja mõned merikilpkonnad, kes end täna näole otsustasid anda. Oli meeldiv kohtuda!

Üks hoiatavat kostüümi kandev mürgine mereuss jäi samuti kaadrisse. Teine neist on veidi ohutum.

Lõunaks keeras taevas süngemaks, aga troopilist paduvihma sealt meile kaela ei tulnud. Kahju, oleks olnud veel üks elamus, olime ju nagunii märjad. Ah et miks ma särgiga snorgeldan? Päevituskreem teatavasti tapab koralle. Poseeringi siin pildil koos Poola mõrtsukatega. Okei, vabandust, ignorantidega.