Rünnak matšeetega päise päeva ajal

Eespool sai seoses reisieelarvega öeldud, et meie öömajal võiks olla vähemalt põrand ja katus. Just sellise me endale nüüd saimegi – seinte pealt on omanik kõvasti kokku hoidnud.

Et mitte külaelanike naerualuseks sattuda, on see majutusasutus seadnud end sisse külast veidi eemale džunglisse, otse Loboci jõe äärde. Vaatamata kokkuhoiule ehitusmaterjali arvelt pole meie jaoks tegemist kaugeltki säästuöömajaga. Ega ainult kolme onnikesega soodsat kohta pidada saagi. Elekter on õnneks siiski olemas ja isegi wifi ulatub voodisse, kuigi kell 9 õhtul, kui algab ametlik öörahu, keeratakse see kraan kinni.

Öörahuks siin pimedat aega siiski nimetada ei saa. Kalamaja helikopteripõrin on selle lärmi kõrval, mis öösel džunglist kostab, hale sääsepirin. Peab olema surmani väsinud või lihtsalt kurt, et üksteise võidu röökivate, kaagutavate, kirevate, huikavate ja muud moodi häälitsevate lindude keskel rahulikult magada. Õnneks oleme teiseks ööks tõepoolest surmani väsinud ja saame sõba silmale isegi vaatamata neile toredatele külalistele, kes ei märka oma visiiti meie uneajaks lõpetada.

Ka korraliku paadi jaoks pole prantslasest peremehel raha jätkunud, külalised viiakse jõge uudistama penoplastitükkidel, mida peab ise toikaga edasi lükkama. Vette me kumbki ei plärtsata, kuigi giid lubab lahkelt, et krokodille siin ei ole.

Rendime rolleri ja võtame suuna Šokolaadimägedele. Need on põnevad geoloogilised moodustised, mis on seest täis sulašokolaadi … Või siis võiksid olla, aga nii vahva see meie planeet ka pole. Tegelikult said need mäed, mida on kõvasti üle tuhande, oma nime värvi järgi. Rohuga kaetud lubjakivimoodustised värvuvad kuival ajal šokolaadipruuniks.

Tagasiteel teeme söögipeatuse ja saame teada, miks Filipiinide toitu kehvapoolseks peetakse. Austraalia kokasaate Manu karjataks siinkohal: “Aga kus on kaste?” Järgmine katsetus väljaspool meie džungliöömaja süüa lõpeb tõdemusega, et kaste on küll olemas, aga see pärineb purgist. Õnneks on meie Ecolodge osanud endale hea koka palgata.

Sousti tahaks!
Välimus võib olla petlik, see meie džungliköögis tehtud roog maitseb imehea. Tegemist on sealihahelvestega.

Rolleriga ringi uhades klõpsime külaelust pilte teha ja topime oma nina uudishimulikult kohalike tegemistesse. Inimesed tunduvad väga sõbralikud … kuni järsku näen, kuidas üks laps jookseb, matšeete käes, kohta, kuhu Ahto pildistama läks. Hakkan muretsema. Lõpuks lähen olukorda kontrollima ja satun ka ise otse keset ohtu.

Poiss tirib jõest meduuse välja.
“Dangerous,” ütleb teine, kes matšeetega sültja moodustise lõhki lõikab ja eemale lükkab.

Boholi saarele on end sisse seadnud veelgi kartlikumad tüübid kui mina: maailma kõige väiksemad primaadid, haruldased kääbuskandlased (ingl tarsier). Püüame meiegi nende hiigelsuurtesse silmadesse vaadata, kuid seda tehes tuleb olla tasa ja pildistada tingimata ilma välguta. Need olevused on stressile väga vastuvõtlikud ja ajavad ärrituse peale kergesti sussid püsti.

Elu ongi habras. Viis aastat tagasi tabas Boholi maavärin, mille jälgi leiab veel siiani. Hukka sai üle 200 inimese, kuid meie taksojuhi sõnul on maavärin üsna tühine võrreldes Filipiine laastavate taifuunidega. Üks selline jätnud saare kaheks kuuks elektrita, kuigi Bohol oma asukohaga on taifuunide eest üsna hästi kaitstud.

Filipiinid on küll ühed suuremad merereostajad, kuid leidsime üllatuseks koha, kus austatakse taaskasutust. Tossud, kummikud, vanad püksid sobivad taimekasvatuseks ideaalselt!

Veel pildikesi Boholilt:

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.