Elame saare kaguosas üle meie reisi esimese elektrikatkestuse. See pole naljaasi – kui õlu läheb soojaks, võivad kaasneda ohvrid.
Vastukaaluks onnile kolime järgmisena lossi. Ja mitte lihtsalt lossi, vaid lossitorni. Seinteta osmiku asemel on meil nüüd väike ümmargune katusekambrike. Interjööris napib küll marmorit ja mahagoni, kuid uhke baldahhiiniga voodi on olemas. Kui onnis elades polnud meil õrna aimugi, kellega peame oma eluaset jagama, siis boonusena austab lossitornis meid oma kohalolekuga suursuguste vuntsidega Blatta orientalis. Ruumi on, keegi ei pea välja kolima (kui just kokkupõrge Ahto plätuga saatuslikuks ei saa).
Meie aadress on nüüd Bohol, Anda, Quinale Beach. Loss asubki otse rannas, nii et oma hommikusi pannkooke ja õhtuseid õllesid naudime, varbad liivas. Boholi kaguservas asuv Anda teeb turistide tõmbekohaks saamise vilkaid samme – see tähendab, et siin on võrreldes meie esimese rannaga Panglaol palju vaiksem, teisalt on ka konkurents väiksem, mis paraku mõjutab ka hindu. Kavaldame ahnepäitsud üle – rendime 600 peeso eest rolleri, et 300 peeso võrra odavamat lõunat süüa.
Selliseid hindu leiab loomulikult vaid kaugemate külade söögikohtadest, kus einestavad kohalikud. Oleme pärast pikka ringisõitmist näljast nõrkemas ja valmis sööma kasvõi väikeseid lapsi, kui üks söökla moodi koht lõpuks teele jääb. Kohalik neiu, kes seal samuti kõhtu täitmas, soovitab meie nõutute nägude peale üht toitu, millel menüüs küll pilt riisi ja mingi lihaollusega juures, aga kirjadest me midagi aru ei saa. Usaldame tema maitset ega pea pettuma. Kuigi Filipiinide köögi kõige levinum maitseaine on suhkur, sobib see sealiha glasuurimiseks üllatavalt hästi. Vahepeal astub toidukohta sisse ka vanem kahvanäost mees, kes meiega juttu teeb. “Boring, but beautiful,” ütleb ta oma elukohavaliku kohta. Mees on siin juba kuuendat aastat, pidades pensionipõlve, kuigi näeb välja tublisti noorem.
Päeva ratastel veetmise peamine põhjus (peale temperatuuri, mis tuult tekitamata on väljakannatamatu) oli ajendatud siiski uudishimust saada aimu, kuidas elavad kohalikud väljaspool linna ja randa. Saame juba mitmendat korda kinnitust, et filipiinlasel on ettevõtja vaimu. Tahad minna koske vaatama? Juba mitu kilomeetrit varem on teel tõke ja putka hinnasildil ilutseb edasipääsutasuna 20 peesot (inimese kohta). Tahad pildistamiseks künka otsa ronida? Tulge aga siia, meelitab vanem proua meid oma inimtühja “resorti” ja küsib siis süüdimatult samuti 20 peesot. Vaadet pole ollagi, aga silt ju teavitas, et siin on sisenemistasu …
Riisi kasvatatakse ka siin terrassidel, kui lamedat maad napib. Kuivama laotatakse vili aga otse sõiduteede serva. Korra Lobocis pidi meie tricycle‘i juht ka üle terade sõitma, sest need laiutasid otse teel, ilma möödasõiduvõimaluseta.
Koduloomadest/lindudest on kõige rohkem kuulda kukke, igal pool näeb ringi siblimas kanu koos tibudega, samuti näeme palju vesipühvleid ja sigu.
Vahelduseks veedame aega ka rannas palmi varjus, kus tuuleõhk olemise üsna mõnusaks teeb. Eemalt läheneb rannakaupleja hüüetega “Balut, balut!” Selgub, et mees pakub meil Vietnamis juba järele proovitud suupisteid – pardiembrüosid. Neid umbes 17päevasena keedetud viljastatud mune, Filipiinide üht rahvustoitu, serveeritakse soola ja vürtsika äädikakastmega. Soovitame soojalt (isegi kuumalt) õllekõrvasena, maitseb hästi ja mekib nagu maksamaitseline kanamuna. Sulgede algeid on küll juba silmaga näha, aga suus õnneks veel tunda ei ole …
Ühel hommikul kell viis ärkame üles tundega, et me ei asu mitte rannas, vaid kanafarmis. Kuked kirevad kõrvulukustavalt ja järsku saame aru, miks see meid üles ajas: meie üsna mürisev konditsioneer on vait jäänud. Elektrit ei ole. See tähendab, et varsti saab meie lossitornist Soome saun. Restoran-baar töötab õnneks varugeneraatori abil, nii et meie esialgne ennastohverdav plaan päästa kohe hommikul baari külmikus soojenemisohtu sattunud õlled siiski vajalikuks ei osutu. Peagi selgub, et käivad elektriliini parandustööd, mis kestavad kella kuueni õhtul ja varugenekat kogu aeg töös ei hoita. Nii et seda blogi kirjutades päästame soojaks minemisest siiski üsna mitu õlut.