Tõusust mõõnani

Selleks et higi mööda selga ja nägu sorinal voolama hakkaks, ei pea praegu Boholi saarel isegi väikest sõrme liigutama. Riidesse end panna ei taha, mistõttu on meist saanud nüüd rändurite asemel randurid.

Ühel hommikul kell viis, kui olen juba tund aega kukkede võistukiremist nautinud, koperdan välja päikesetõusu pildistama. Arvamus, et rand on sel varasel hetkel ainult minu päralt, osutub sügavalt ekslikuks. Leian vaevu nurga, kust enam-vähem tühja kaadri suudan napsata. Filipiinlaste seas on Quinale Beach väga populaarne, inimesed jäävad siia isegi telkima ja päikesetõusu ajal tuleb mõistagi selfide jaoks poseerida.

Rannas molutamine, kui end päikese käes grillida ei meeldi, on üsna kulukas. Sätid end lauakesega palmi alla varju, silmitsed sügavsinist silmapiiri, millest kerkib selge ilmaga välja isegi üks vulkaanisaar, ja tajud peagi, kuidas parem käsi hakkab tõmblema. Viipad baari ettekandjale, see toob käeulatusse külma joogi ja mõneks ajaks tõmblus vaibub. Kuid mitte kauaks.

Vette minek meiesugustele viigritele leevendust ei too – seal saaks pigem krevette hautada, temperatuur ranna lähedal on umbes 35 kraadi, avamerel ilmateate järgi 29. Vaatel pole aga viga, meri sillerdab sinise eri toonides ja liiv on nii valge, et ilma päikeseprillideta hakkab silmadel valus.

Kuna Ahto on suhteliselt pikka kasvu, saab tema oma fotodele anda vaatenurki, millega mina hätta jään.

Kohalikud noored jahutavad end hoopis koobaskaevu hüppamisega. Isegi selle eest aga küsitakse (turistidelt?) raha. Jääb ainult imestada, miks riigi majandus ikka veel õitsele pole puhkenud.

Rand pole aga kodu ainult jõukale hotellipidajale (nagu meie “kõrvaltornis” elavale sakslasest lossiomanikule – toredale mehele, kes kannab ühes jalas kollast ja teises sinist plätut ning kelle filipiinlannast naine sekundeerib talle rohelise-kollase komplektiga) …

… vaid ka lihtsale mereandidest elatujale, kelle päevad mööduvad tõusu ja mõõna rütmis. Madalseisu ajal jäävad paadid kuivale, just siis on parim aeg naistel korvid haarata ja karpe korjama minna.

Mõõna ajal pääseme uudistama ka rannaäärset mangroovi. Milline suurepärane koht ekstreemsemat sorti jalamassaažiks!

Hiljem laenutab Ahto süsta ja läheb luurele. Meenutades analoogset olukorda Indias, keeldun ma teda jälgimast, mingu ükskõik kui väikeseks täpiks.

Ma ise ei lähe kaasa üsna lihtsal põhjusel – mul on veel kohalikust kaubandusvõrgust leidmata laia äärega kübar (ausalt öeldes on ka kohalik kaubandusvõrk veel leidmata). Ilma kübarata merele minek tunduks oma jume vastu kuritegu, aga eks seda on vist kogu meie reis nii jume kui ka rahakoti suhtes. Nimelt oleme ka 60eurosest päevasest eelarvest veel sama kaugel nagu Kuu Maast. Eks Filipiinide kõrgemad hinnad olid ju ka ette teada. Homme hakkame korralikuks. Või siis ülehomme.

 


Siin tõmbakski selleks korraks joone alla, aga siis jääks tõestamata, et mõnel pilvisemal hetkel võtsime end kokku ja kõndisime ka rannast kaugemale. (Kannatust, galerii laadimine võtab hetk aega!)

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.