Life is a fiesta!

Kui lääne telekanalid on võtnud Filipiinidest rääkides viimastel päevadel kõneaineks riigi meeletult ülerahvastatud vanglad, siis meie võime kinnitada, et tunglemist tuleb ette ka linnatänavail. 

Kohalike küünarnukitunnet kogeme juba Andast saare pealinna Tagbilaranisse tagasi sõites. Võtame selle sajakilomeetrise otsa ette liinibussiga, mis teeb peatusi iga posti või palmi juures, kus aga keegi peale või maha minna soovib. Kolme ja poole tunni pärast olemegi juba elamuse võrra rikkama ja kolmesaja peeso võrra vaesemana sihtkohas. Üks pilet maksab muide sada peesot (1,6 eurot), aga meiesuguste bussi mahutamiseks läheb vaja kahe asemel kolme piletit. Mitte et me oleks end paari nädalaga poolteist korda laiemaks söönud. Aga ma pole veel rääkinud, kui tillukesed on filipiinlased. Ahto kõrvale sattudes ja end temaga võrdlema hakates purskavad mõned eriti väikest kasvu täiskasvanud laginal naerma. Nende kõige pisemate järgi ongi ehitatud ka liinibussid. Kujutage ette, nad on mahutanud sinna kolm pluss kolm istmerida nagu lennukis! Puusaümbermõõt võiks istme gabariitide järgi jääda reisijail alla 60 cm. Isegi kohalikud ise ei mahu alati ära, meil aga on ka seljakotid. Nii ei jäägi muud üle, kui endale veel üks koht juurde osta, kui buss rahvast täis saab.

Korra selle bussisõidu jooksul tunneme ka tõsist vajadust hingamismaski järele. Käib sillaremont, mis põhjustab ummiku. Ümberringi diislitossu välja paiskavad bussid ja veoautod mõjuvad nii lämmatavalt, et paljud reisijad katavad oma nina mõne kättejuhtuva riidetükiga.

Tagbilaran on, nagu öeldud, umbes miljoni elanikuga Boholi saare saja tuhande elanikuga pealinn. Suurlinnadega võrreldes on see siiski täielik küla, vaid liikluses on kohati üsna palju sagimist ja pikemad peavad vaatama, et mütsi peast ära ei sõidetaks.

Juba mitu nädalat on Tagbilaran, nagu ka terve Boholi saar reklaamplakatitel oma eluväärtusi kuulutanud. Nagu näete, pole siin sõnagi selle kohta, kuidas õnn saabub õuele tööd tehes ja vaeva nähes.

Kui seni arvasime, et iga filipiinlane unistab salamisi lauljaks saada – väike lõõritus sobib päeva mis tahes hetke ja olukorda ning populaarseim vaba aja veetmise viis on karaoke –, siis 1. mail, töörahvapühal on tulnud kogu linn ja suur osa ülejäänud saarestki hoopis tantsima või sellele kaasa elama. Osalejaid on tõesti murdu. Toimub koolinoorte tänavatantsuvõistlus, sambakarnevali meenutav üritus, mis on üks avapauk kuu aega kestvatele pidustustele. Saulog, nagu seda kutsutakse, haarab kogu saare, nii et iga päev käib fiesta mõnes või lausa mõneteistkümnes asulas.

Kõik need peod on katoliiklastele kohaselt pühendatud mõnele pühakule. Tagbilarani tänavatantsuvõistlus näiteks Joosepile, töökale ja suure südamega mehele. Tema oli teatavasti see puusepp, kes vaatas läbi sõrmede, kui ta naine pühast vaimust käima peale sai.

Muide, katoliikluse mõjud ulatuvad Boholil isegi liiklusesse. Tagbilarani seaduste järgi peab iga tricycle’i ehk tsikli otsa ehitatud külgvankriga sõiduki taga olema jumalasõna kuulutus, näiteks tsitaat piiblist. Muud turvavarustust pole siis ju enam vajagi!

Toredat pidutsemist, Bohol! Meil on siin väga vahva olnud, aga nüüd liigume merd pidi edasi.

 

 

 

 

 

 

2 thoughts to “Life is a fiesta!”

  1. Aitäh, Inge! Ägedalt , elavalt ja väga mahlakalt suudad kogetut, nähtut edasi anda. Naudin täiega iga rida rääkimata piltidest. Naeran ja kohati tunnen kaasa, aga enamasti kadestan.

    1. Aitäh, Maris, meeldiv kuulda! Püüame jätkata samas vaimus, kuigi mõnikord sünnivad need postitused õhtul rampväsinuna, nii et antagu andeks igasugu stiili- ja muud apsakad.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.