Täna jääme peaaegu lõugade vahele maailma suurimale haile. Tema hambumus osutub siiski veel kehvemaks kui meie oma, nendime hiljem seakõhtu järades – see hiiglane filtreerib toiduks planktonit.
“Ega te ometi vaalhaidega ujuma lähe?” küsib meie sakslasest hotelliomanik Andas, kui end minekule asutame ja järgmisest sihtpunktist räägime. “Eee …” üritan hetke venitada. “Ärge seda küll tehke! See on ebaeetiline. Nad toidavad neid, et vaalhaid iga päev tagasi tuleksid, aga rikuvad sellega nende looduslikku käitumist, migratsiooni. Beebivaalad ei õpi enam suuri vahemaid läbima …” kuuleme selgituseks. See teeb meid tõsiseks. Muidugi ei taha me looduse ruineerimisele kaasa aidata. Seega sukeldun esimesel võimalusel internetti.
Uurides asja nii ja naa, saan aru, et nagu elus ikka, ei lahterdu ka siin asjad mustvalgeks (kirjutan sellest allpool). Seame end sisse Cebu saarele Oslobi külakesse.
Kolmanda päeva hommikul ärkame kell viis, et maailma kõikidest kaladest suurimaga kohtama minna. Meid sõidutab kohale hotelli palgatud trike‘i-juht, kes hoolitseb meie eest suisa piinlikkust tekitaval moel: trügib pikast järjekorrast mööda ja toob meile piletid (1000 peesot ehk u 16 eurot tükk) pea kohe kätte. Ei jõua eriti ringigi vaadata, kui oleme juba kümnekesi kitsas paadis, snorgeldamismask peos ja päästevest seljas. Kaldale jäävad meist palju varem kohale tulnud inimesed.
Pääseme vette täpselt pooleks tunniks, paadi bambustoest kaugemale ei lubata ujuda. Paatide vahel istub väiksemas kaluripaadis mees, kes loobib vaalhaidele krevette ja krilli.
Kui kõik maa- ja veepealne siin võibki küsimusi tekitada – korraldusele pole samas midagi ette heita –, siis see, milline pilt avaneb pead vee alla pistes, võtab esimese hooga tummaks. Ja parem ongi, muidu läheks vesi suhu.
Kukalt kratsima võtab aga inimeste meeleheitlik soov teha siin “elu selfie“. Paljud piigad ja ka see papi veetsid suurema osa ajast vaalhaide poole seljaga olles, et ometi see kõike-kõige-klõps kätte saada.
Tagasi meie moraalse dilemma juurde. Vaalhaid olid varem Oslobi kandis, kuhu nad tihti sattusid, kaluritele nuhtluseks. Pistsid kinni nende saaki, mille käigus lõhkusid ka võrke. See pani kalamehed neid hävitama. Aastaid tagasi pakkusid sukeldujad kaluritele raha, et nad ei püüaks võrke lõhkuma tulnud hiiglasi tappa, vaid laseksid neil seal hoopis samal ajal sukelduda. Jutt sellisest võimalusest läks sukeldujate seas laiali ja peagi tahtsid teisedki sama teha. Nii leidiski vaene Oslobi kaluriküla oma Nokia – saadi aru, et vaalhaide elus hoidmine ja kaitsmine on kasulikum kui nende hävitamine.
Esialgu järgnes sellele muidugi tohutu kaos. Väikeste kaluripaatidega veeti inimesi ilma igasuguse mõõdutundeta kalda lähedale merele, kuhu vaalhaid toiduga kohale meelitati. Kulutulena kasvavast populaarsusest püüti võtta, mis võtta annab. Neist aegadest on jäänud sellele atraktsioonile ka üsna kehv maik juurde. Aja jooksul on siiski õpitud asju paremini organiseerima ja oma tegevusse ka merebiolooge kaasatud, et võimalikke kahjusid minimeerida. Nüüdseks on kehtestatud hulk reegleid. Vaalhaisid saab siin vaadelda ainult hommikul kella kuuest kaheteistkümneni. Paatide ja inimeste arv ühel ajahetkel vees on piiratud. Keelatud on ujuda vees päikesekreemi kasutanuna, selle mahapesemiseks on lausa eraldi dušid. Vees pildistades ei tohi kasutada välku. Rangelt keelatud on vaalhaide puudutamine – selle eest võib isegi mitmeks kuuks vangi minna. Nendega tuleb hoida neljameetrist distantsi. (Vahemärkusena: vaalhaid tulevad tihti siiski ise nii lähedale, et kontakt on paratamatu.) Merebioloogid on ka kindlaks teinud, et vaalhaid ei jää siia siiski püsivalt paigale – mõned peatuvad vaid paar päeva, kuigi üks isend olla tõepoolest koguni aastaks püsielanikuks jäänud.
Ehk tasub ka teada, et Filipiinid olid maailma esimene riik, mis keelas vaalhaide tapmise. Hiinas ahvatleb must turg aga siiani selle ohustatud liigi röövpüügiga tegelema ja ehk on tasakaaluks vajagi suhtumist, et tegu on vaatamisväärsuse, mitte uimesupi toorainega.
