Elu metsikus läänes

Hulk vett on voolanud mööda Filipiinide koski alla ajast, kui ilmus eelmine postitus. Oslobi külakesest on nüüdseks saanud meie jaoks soe või pigem isegi palav mälestus.

Higistanud päeval jugadena Tumalogi koske vaatamas käies, kujuneb meie viimane õhtu Oslobis pea sama kuumaks ja vahutavaks. Esmalt ahvatlevad meid peatänaval õhtuks üles sätitud tänavatoiduletid. Noored piigad ja poisid pakuvad varraste otsa lükitud liha, vorste ja selliseidki subprodukte, mida meil ei õnnestu tuvastada. Valid endale vardad välja, tüdruk paneb need grillile ja toob siis sulle lauda. Meie kohatine pettumus Filipiinide kokakunstis saab siin tublisti leevendust – see kraam on tõeliselt maitsev ja ka tõeliselt odav.

Kokkuhoid toidu arvelt mõjub inspireerivalt – kohe sünnib plaan, mida säästetud rahaga ette võtta. Ei hakka kirjeldama, mismoodi täpselt sündmused arenevad, aga ühel hetkel istume me Ahtoga kohalike karaokebaaris ja mina lappan kirglikult žurnaali, kus kirjas palad, mida karaokemasinast saab tellida. Kohalikud noored ja vanad ennast ei häbene. Mõni hõbekõri põhjusega, mõni teine kutsub aga esile lõbusad huilged julge soorituse eest. Ülemeelikus tujus on minulgi juba viis peesot karaokemasina jaoks pihku otsitud, kui päästva koolikellana pannakse baar täpselt kell kümme kinni. See läks napilt!

Järgmisel päeval vahetame asukohta ja meie uueks koduks terve nädala jooksul saab Cebu saare idaranniku asemel läänerannik. See ei tähenda muud, kui et merest tõusev päike (mille me enamasti oleme maha maganud) asendub nüüd merre loojuva päikesega (sel ajal hakatakse siin alles õhtusöögi peale mõtlema). Seega tuleb teil nüüd mõnda aega ka läägeid päikeseloojangupilte välja kannatada: igal õhtul kell 5.30 sätin ma end kaameraga silmapiiri valvama.

Asume Malabuyoci küla veerel. Oleme end seadnud sisse tillukesse bambushütti, mille terrassilt avaneb vaade merele. Selle nimel oleme valmis kannatama ka hullemat kui need sipelgate hordid, kellega seekord oma eluaset jagame. Eks ela linnas, kui sipelgad ja nende hammustused ei meeldi!

Vahelduseks mere põrnitsemisele ja enda jahutamisele tõusuaegses vees teeme treti ka külla. Meid kannustab tagant akuutne vajadus leida toimiv ATM. Oslobis keeldus nimelt pangaautomaat meid ja ka kõiki teisi huvilisi jutule võtmast. Jalutame umbes kahe kilomeetri kaugusele Malabuyocisse. Keskpäevase leitsakuga ja kõigi külavaheteele jäävate vaatamisväärsustega võtab see päris kaua aega. Näiteks läheme uudistama, kuidas mehed vana paati renoveerivad. Teismeline poiss, ühes käes suits ja teises liitrine San Miguel, võtab midagi küsimata topsi ja valab meilegi.

Edasi kõndides näeme, kuidas tõsiasjast, et magistraal otse äri ukse eest möödub, ei tohi end häirida lasta. Tuleb osa pinda jõuga tagasi võtta.

Internet on esmavajadus ja kohati tundub, et seda pakuti filipiinlastele juba koloniaalajal.

Näeme mõnda usinat inimest, kes palavusest hoolimata oma töid toimetavad.

Paljude teiste jaoks on saabunud aga paras aeg harjutada õhtuseks karaoke-etteasteks või siis juba meeleolu loomisega pihta hakata.

Mõned jõlguvad, fotokas pihus, niisama ringi. Kui kõik kogu aeg midagi usinalt teeksid, kasvakski entroopia liiga suureks.

Kahvanägude kaameratesse on nõus vaatama nii lapsed kui ka vanainimesed, loomadest rääkimata.

Ka sõidukeid jääb meie teele igas värvigammas ehk roosadest sinisteni.

Kui me lõpuks pangaautomaadini jõuame, seisab seal teade, et masin pole töökorras.

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.