Villanaljad

Kolm ööd tillukeses merevaatega bambushütis magatud ja sama palju veel ees, küsib koha perenaine Ahtolt pärast õhtusööki, ega me sealt mujale tahaks kolida. Nüüd ja kohe.  

Omanik, keda me pole kordagi näinud, palunud anda meile suurem elamine. See osutub vee ääres olevaks kuuekohaliseks majakeseks, mille nimetus broneerimissaidil kõlab “deluxe villa”. Kui oleme esimesest jahmatusest üle saanud ja oma kola bambusega kaetud mahagonist “villasse” tassinud, on aeg spekulatsioonideks.

Keegi vajab järgmisteks öödeks meie kahekohalist onni? Seda on kergem müüa kui kuuekohalist? Nad nägid minu sipelgatest näritud käsi-jalgu ja muutusid haledaks? Valed vastused kõik. Meie hüljatud onn on järgmistel päevadel tühi, nii nagu selle kaksikõde kõrvalgi. Sipelgaid uitab ka meie uues kodus, põhiliselt ründavad need siiski restoranis.

Kõige tõenäolisem põhjus tundub olevat see patakas tšekke stendil, mis meie arvele on nende päevade jooksul tekkinud. Erinevalt lühiajalistest peatujatest vaaritab kokk meie jaoks vähemalt kolm korda päevas. Hiljem perenaisega juttu ajades saame oma teooriale ka kinnitust: oleme head kliendid. Tõlkes: meie arve on juba astronoomiline.

Kokk on siin aga tõesti tasemel. Tema frititud kalmaarid maitsevad kõige paremad, mis me kunagi saanud oleme. Ausalt! Hommikusöögiks pistame kaerahelbeputru mango, banaani ja õuntega. Lõpuks ometi saame ka köögivilju – üsna arusaamatu, miks söögikohtades enamasti ainult liha ja riisi toiduks peetakse.

Ühel hommikul laenutame rolleri, et minna töötavat pangaautomaati otsima. Lähikonna maa- ja arengupankade masinad kas keelduvad meile raha väljastamast või on üldse rikkis. Sihtpunktiks saab 40 km kaugusel asuv Moalboal.

Teel satume ühtäkki politsei huviorbiiti. Mundris ja püssiga mees tõstab käe ning peab meid kinni. Peast käivad läbi üsna ühemõttelised Aasiale iseloomulikud stsenaariumid: makske nüüd trahvi, sest a) sõitsite liiga kiiresti, b) sõitsite liiga aeglaselt, c) kannate vale värvi kiivreid, d) mu naine kõrvetas hommikusöögi põhja.

Politseinik sellist fantaasialendu endale siiski ei  luba, tema fraasid on hoopis: “Tere, härra! Palun teie juhiluba! Te olete Eestist? Ah see on Euroopas?! Kena sõidu jätku!” Kena päeva sullegi, eeskujulik korravalvur! Kohalikud ilma kiivrita poisid, kes enne meid kinni peeti, saavad ilmselt veidi noomida. Või siis lastakse maha. Tahab ju Filipiinide president Duterte riigis korra majja lüüa.

Moalboali jõudes selgub, et meie lootuskiire Metrobanki automaat on samuti kuumarabanduse saanud. Veidi hiljem teisele katsele tulles õnnestub siiski masinast kupüürid välja meelitada ja saame rõõmsa südamega neid kulutama kihutada.

Et joodud vesi naha kaudu kohe välja ei voolaks, veedame keskpäevad konditsioneeri all toas. Vahepeal sulpsame siinsamas merre, snorkliga või ilma (peaaegu otse meie akna all kasvab korallimets), ja otsime muul moel jahutust. Korra võtame end taas kokku ja jalutame rannikuteed pidi külakeskusest teises suunas. Tervitame tee ääres pingil istuvat perekonda ja pildistame nende merre ehitatud bambusonni. Väike poiss tormab meile väravat avama. Mööda kõveraid palke astudes oleme mures, ega meie kahe kehakaal sellele haprale ehitisele saatuslikuks saa. Sild kägiseb, aga kokku meie all siiski ei vaju.

Teekonda jätkates haugume võidu ühe truu trike’i-valvuriga, kes õnneks ei soostu oma valdustest lahkuma.

Üks väike rõõmus tirts saadab meid küla servast selle südamesse ja tagasi, tahab justkui pildile jääda, aga muutub siis ühtäkki hirmus häbelikuks.

Vee poolt vaadatuna on külal hoopis teine nägu.

Taaskasutus on saanud siin eriti esteetilise väljundi – plasttaarast lõigatud lilledega on ära ehitud oma kahe kilomeetri jagu külavaheteed .

Lähemalt uurides selgub, et juba kahe päeva pärast algab suur fiesta, seekord pühendatud maaharijate ja farmerite pühakule Isidorele.

Kuidas tähistada põllumeeste pühaku surmapäeva? Eks ikka karaokevõistluse, missivalimiste ja diskoga.

Kahe esimese võistluse kandidaatidest puudu ei tule.

Kes seda kõike liiga kerglaseks peab, poeb varju lugemiskeskusesse.

Vaatamisväärsused vaadatud, asume koduteele, ka loojang pole enam kaugel.

Ja nüüd mõõdutundetu magusaplahvatus.

Läks liiga läägeks? Rohkem loojanguid sellelt kaldalt ei tule, ausõna. Vist.

 

 

 

7 thoughts to “Villanaljad”

  1. Kõikide teie ilusate muljete vahele ütlen, et 1 ilus traditsioon on saanud augu oma ajalukku. Eurovisiooni jälgimine raadio heli ja tv pildiga Vabriku tänaval on jäänud see aasta ära :-( . Ülekanne algab ja Juur ja Kivirähk on veel täitsa kained.
    Aga juba kostuvad kommentaarid “labane Iisrael on tulemas” :-).

    1. Sellest on endal ka kahju, aga ärkasime just üles ja hakkasime punktijagamist vaatama, nii et oleme teiega!

  2. Meie villas puudus telekas, muidu oleksime kõiki enda juurde Eurovisiooni vaatama kutsunud. Kui saame telekaga elamise, võite reedel meile kohalikku talendisaadet vaatama tulla.

  3. Polegi nagu kohale veel jõudnud,et ikka aastajagu veel ära olete, aga eks kui järjest paaril wanadekodu istungil teie kohad tühjad on, jõuab ka minu paksu pealuusse :) Aga no lootust on ehk järgmine euroviisu Vabrikus veeta :)
    Igatahes hoian teie muhedatel kirjutistel alati silma peal.

    1. Asi see tänapäeval kohal olla, teeme videoistungi, võime poest isegi mõned Euroopa õlled ligi võtta. Tore oleks küll, kui te juba kell kolm päeval pihta hakkaksite, ajavahe on viis tundi. :)

Leave a Reply to Ahto Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.