Lahkuse lõksus

Negrose saare keskust Dumaguetet kutsutakse lahkete inimeste linnaks. Sellega saab ainult nõustuda.

Näiteks pakutakse juba linna sisenemisel lahkelt võimalust kinnimajja sattuda. See siin on distsipliiniala!

Meie jätame selle majutusvõimaluse kasutamata ja möllime end hotelli, mis asub otse kaubanduskeskuse ehk City Malli vastas. Seega seame ka oma esimesed sammud Dumaguete linnas just sinna – tunne oma kodupoodi! Sisenedes kogemegi kodust tunnet – nagu hüppaks saunalavalt lumme. Filipiinidel armastatakse kontraste ehk kui juba konditsioneerida, siis nii et kulmud härmas! Õnneks teeme peagi tervise seisukohalt palju positiivsema avastuse: meil tekib unikaalne võimalus veeta kaks päeva alkoholivabalt.

Nimelt toimuvad mai teisel esmaspäeval iga kolme aasta tagant riigis kohalikud valimised. Alkoholimüük ja -tarbimine pole ainus, mis valimiskoodeksi järgi päev enne ja valimistepäeval ära keelatakse. Ühe- kuni kuueaastase vanglakaristuse võib saada ka näiteks kukevõitlusel või hobuste võiduajamisel osaledes ja poksiga tegeldes.

Sellest kõigest saame aga teada hiljem, Google’i käest. Igaks juhuks olgu valjusti välja öeldud, et meie ei ole küll küsinud päev enne valimisi söögikohas toidu kõrvale noorelt halvasti informeeritud ettekandjalt kaht pilsenit, mida ta meile lahkelt ei toonud. Täpselt samamoodi ei ole me tellinud ka hiljem ühes tänavakohvikus hirmsa palavuse peletamiseks külma kesvamärga, rääkimata sellest, et ettekandja oleks neid meile vutlari sisse pistetuna toonud. Samal ajal ei märganud me kumbki ka seda, et tänavapoolses lauas ei joonud ühed teised kahvanäod sama rüübet läbipaistmatust plasttopsist ega üks aasialane kohvikruusist.

Olgu vahemärkusena öeldud, et valimised on möödunud seekord “rahulikult”, nagu teatas üks ajalehepealkiri. Kandidaatidevahelises konkurentsis on tapetud vaid 35 inimest ja haavatud 27, mida on tublisti vähem kui eelmistel valimistel. Uudistest jääb mulje, et enamasti kõrvaldatakse kandidaate mootorrattalt tulistades. Samal ajal on olnud nõutud kaubaks valijate hääled. Ühe hääle eest on eriti innukad kandidaadid maksnud valijatele kuulduste kohaselt 20–5000 peesot, nii et vaesematel inimestel on, mida iga kolme aasta tagant oodata.

Dumaguete külalislahkust see kõik muidugi ei vähenda. Tulemusena on end siia sisse seadnud üsna märkimisväärne välismaalaste kogukond, samuti tõmbab kogunisti neli ülikooli linna õpihimulisi noori. Dumaguete au ja uhkus on 1901. aastal ameeriklaste rajatud eraülikool, mille nimi toob meie näole laia irve.

Asja uurides selgub siiski, et ameeriklased ei teinudki kohalike üle halba nalja, vaid nime andis ülikoolile koos oma rahaga samanimeline mees. Siiski teatab meile üks mereäärsel promenaadil kohatud hollandlane, kes on end siia juba kümneks aastaks elama unustanud, et selle ülikooli diplom sobib ainult teatavateks hügieenitoiminguteks ja et üleüldse jätab kooliharidus siin riigis soovida. Tütarlapsed õppivat gümnaasiumis peaasjalikult söögitegemist, mitte kuigi palju rohkemat. Ei oska seda ei kinnitada ega ümber lükata, aga mehe juttu täiendab hästi ajalehest leitud artikkel, mis väidab, et üks haridusosakonna välja antud kolmanda klassi kooliõpik sisaldab 430 õigekirja- ja faktiviga ning teine koguni 1308. Näiteks õpetatakse lastele, et India elanikke nimetatakse Bombayks.

Õnneks polegi meie siia intellektuaalseid kontakte looma tulnud ja piisab täiesti, et inimesed on tohutult sõbralikud ning küsivad vaid kolme asja: a) kust te pärit olete? b) kas te olete abielus? c) kas teil on lapsi? Sellisele huvile on lihtne selgitus: siinse 106 miljoni elaniku mediaanvanus on kõigest 24 eluaastat, üksikisiku tasandil tegeldaksegi selles katoliiklikus Aasia riigis peamiselt abiellumise, laste saamise ja kasvatamisega.

Dumaguete rõõmustab meid peale külalislahkuse ka hea toiduvalikuga. Suuremas linnas ongi rohkem võimalusi, mis tähendab, et meie kõhud löövad lõpuks ometi nurru ja hinne Filipiinide rahvusköögile on pügala võrra kerkinud. Mitmesse restorani tahame ka tagasi minna, rääkimata sellest, et mereäärsel promenaadil on pandud püsti ka tänavatoiduletid.

Ühel hommikul, kui oleme just edukalt oma passid immigratsiooniosakonda nädalaks hoiule sokutanud, et viisapikendust saada (saab ka päevaga, aga kallimalt), sätime end mere äärde kohvikusse elu möödaveeremist jälgima. Selliste hetkede võlu on võimatu üle hinnata.

Asjalikult kulgevate inimeste vahele satub aeg-ajalt ka veidramaid tegelasi.

Juhin selgituseks siiski tähelepanu ilmateate lubadusele: “+34, feels like +40.”

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.