Tähti tänavailt

Kuu aega troopikas on jätnud oma jälje – ühel hommikul tunnistame, et 25kraadiseks konditsioneeritud toas magades hakkab meil mõlemal jahe. 

Ka nii mõneski kohvikus tunneme end nagu krüoteraapia seansil, mille järel on tänavaleitsak korraks täitsa nauditav. Õnneks jätkub piisavalt ka neid söögikohti, kuhu kannatab kasukata siseneda. Söömapaikade vahet jalutamisega me siin põhiliselt tegelemegi. Suurem osa neist jääb meie hotellist üsna kaugele, mis on aga puhas õnnistus – Ahto töö teeb meid praegu paikseks ja kui poleks toidu nimel kulutatud u 13 000 sammu iga päev, poleks püksinööbiga varsti enam midagi peale hakata.

Kord pärastlõunal tähistab ühes rahvusrestoranis kohalik perekond – üle 30 inimese –  otse meie laua kõrval lapse kuuendat sünnipäeva. Muidugi tabab meid kiusatus tähtpäevaline peolaua taga üles pildistada. Selle tagajärgedeks me aga valmis ei ole.

Kui oleme enda tellitud toidulaadungi pahaaimamatult nahka pistnud, toob kõrvallaua perepea meile suure taldrikutäie sünnipäevapraadi. Täname ja otsime püüdlikult põrsale oma kõhus vaba kohta. Õnneks taipame, et mõned palad tuleks siiski järele jätta, muidu laotakse taldrik Filipiinide kombe kohaselt uuesti täis. Kui oleme ka enda tellitud magustoidu vaevaliselt ära konsumeerinud, kostitab kõrvallaud meid tordiga ja palub lõpuks endaga koos perepildile poseerima.

Liigne agarus pildistamisel võib peale vöökoha ohustada ka liiklust. Näeme tipptunni ajal üht meest tõelise graatsiaga ristmikul vägesid juhatamas. Meie huvi ja kaameraid märgates hülgab reguleerija oma lahingutandri ja tuleb võõrastega juttu ajama.

Saame tuttavaks tänavafilosoofi Donaldiga, kohaliku kuulsusega, kes puistab elutarkusi varrukast ja teatab, et tema võludroog on naeratus. See mõjub ilmselt ka liiklusele, sest ühtegi kokkupõrget meie üsna pika vestluse ajal ei toimu, sõidukijuhid hoopis lehvitavad või hõiguvad lõbusalt ja uurivad, miks Donald tööd ei tee.

Samal ristmikul näeme õhtul pimedas ka tõelist ohtu. Kõrge suhkrurookoormaga veoauto tõmbab kaablirägastiku alt läbi sõites ühe juhtme alla, nii et see jääb madalalt üle tee rippuma. On suur vedamine, et ükski roller parasjagu suure hooga ei lähene, ka aeglasemad saavad alles viimasel hetkel pidama. Kümne minuti pärast on politsei kohal, kaabel jõnksutatakse käte vahel pooleks, keegi kirub kodus telekapildi kadumise üle, aga kõik on elus ja terved. Seepärast siis sõidavadki mõned mehed suurte veokate kabiini katusel – et teedel autost madalamale jäävaid juhtmeid üles kergitada.

Dumaguetes elavad küll väga sõbralikud inimesed ja siin on üsna meeldiv õhkkond (mitte õhk!), kuid ilu jääb siin linnas rohkem vaataja silmadesse. Meile hakkasid silma mõned üsna kenad tänavajupid ja koloniaalstiilis või muidu põnevad majad.

Äärelinnast leiab ka nauditavalt vabas stiilis ehitus- ja käsitöökunsti.

Et linna olud oleks mitmekülgselt kajastatud, järgneb teadaanne nikotiinikutele: keep your butts off the city ehk hoidke oma konid linnast eemal! Filipiinlaste kõige levinum pahe on Dumaguete avalikus ruumis keelatud.

Kurjategija tabamisega seekordne peatükk ka lõpeb.