Oleme Siquijoril, korallilisel saarel, mida reklaamitakse eelkõige müstilisena. Reklaam teadagi ei valeta ja siinsed tumedad jõud on meidki sihikule võtnud.
Müstiline ja koguni pelutav olevat see saar siinsetes mägiasulates elavate ja üle Filipiinide kuulsaks saanud ravitsejate, nõidade, posijate jne pärast. Läbinisti katoliiklikus ja üsna (kerge)usklikus riigis võivad rahvajutud valgete ja mustade maagide vägitegudest tõepoolest kõhedust tekitada. Meile teeb see aga hoopis palju nalja. No kuulge, kõigi maade turistid ja seiklejad, tulge Läänemere kallastele, siin on teil võimalus kaelani esoteerikamülkas pladistada, nõidu toodetakse otse televaatajate silme all, tšakrad patsutatakse paika pühade puude õõnsustes ja ilma kaitsvate kristallideta ei julge inimesed isegi poodi leiva järele minna.
Kui olen hommikusöögilauas üleolevalt eelneva lõigu kirja pannud ja seejärel läbi aia oma maja suunas astume, potsatab kohe meie selja taha, kohta, kust äsja läbi kõndisime, paraja mütsuga kookospähkel. Mõni tunnike hiljem pudeneb meie rolleri lähenedes sõiduteele veel umbes kuraditosin kookospähklit. Puu ladvas näeme hõljumas matšeetega meest. Kui veidi hiljem ka must kass rolleri eest üle tee jookseb, meenub meie reisi alguskuupäev. Kas selliste asjadega ikka tasub nalja teha? No ja siis need mustad linnud, mainad …
Oleme rentinud neljaks päevaks rolleri, et sellel kolmandiku Hiiumaa suurusel saarel endale palaval ajal tuult teha ja ühtlasi oma ilumeelt poputada. Siquijor on juba looduslikult väga kena, aga siinsed inimesed armastavad ka ise ilu luua. Nii palju kaunilt kujundatud aedu pole me Filipiinidel seni kohanud. Ka meie enda rannaäärses öömajas, kuhu oleme end nädalaks sisse seadnud, nähakse kõvasti vaeva nii taimede eest hoolitsemisega kui ka lihtsalt mõnusa ümbruse kujundamisega.
Nagu klassikaks saanud, puhkab ka meie silm eelkõige elavat tuld, voolavat vett ja töötavat inimest jälgides. Viimast on meil suur rõõm jäädvustada kohe oma rolleritripi alguses.
Voolava vee lummust läheme nautima Ahviranda, millest mõned kohalikud aga midagi kuulnud pole. Ühtki ahvi me seal ei kohta ega ole neid näinud seni ka kuskil mujal Filipiinidel (mis on padutroopilist kliimavöödet arvestades kummaline, et mitte öelda “müstiline”), see-eest vajab ahvilikku osavust randa kohalesaamine – tuleb alla ronida teravate kividega järsakust. Rand ise, kus pole muide ühtki teist hingelist, viib meid tagasi selle üsna noore saare geoloogilisse minevikku. Siit näeb selgelt, millisest korallikuhjast Siquijor omal ajal moodustus. Veel praegugi on siin lausa lademetes kivistunud koralle ja karpe, mille suurus on kohati üsna hämmastav. Selliseid merekivistisi pidi endiselt leidma ka saare keskelt mägedest.
Siquijoril jäävad vaatamisväärsused sageli lihtsalt tee äärde. Vahel on ilu vaataja silmades ja vahel teeb kaamera pardipojast luige.
Lihtsalt tee äärde jääb ka nelisada aastat vana puu, mida kohalikud kutsuvad balete’ks ja peavad nõiutuks, mis aga botaaniliselt kujutab endast nn kägistavat viigipuud – see on liik, mis kasvab mõne teise puu toel ja ümber, kuni oma peremehe lõpuks allutab ja hävitab.
Puu all on väike bassein, kus inimesed 20 peeso ehk 36 eurosendi eest oma jalgu leotavad. Pistame ka enda varbad sisse ja saame naerukrambid. Kõdi on, noh!
Kui teeviit näitab Lugnasoni kose juurde, keerab ka meie motoroller iseenesest samasse suunda. Lõpuks ometi leiame väikese, ülerahvastamata kose, mida ei ummista kivi otsas ja langeva veejoa all poseerivad neidised. Kohalikud kosegiidid – poisid, kes parklas iga tulija või grupi endale sappa võtavad, kose juurde viivad ja seal neile selgitusi jagavad – näitavad meile oma kõige vingemaid hüppeid ja õpetavad julgematele, kust ja kuidas samasuguseid teha. Ahto on mõistagi üks julge, kelle soorituse ma siin ka lahkelt ette näitan.
Töötav inimene ja voolav vesi nähtud, läheme elavat tuld otsima. Seda näeb siin põhiliselt grillil ja muidugi laseme sealt läbi käinud lihavarrastel hea maitsta. Kui lisada veel leegitsevad päikseloojangud, saabki ilmekalt edasi antud, millega me siin põhiliselt tegeleme.
