Võlutud, nõiutud, lummatud

Et Siquijori kurjad vaimud meid rahule jätaksid, tuleb sobitada tutvust heade nõidadega. Lööme rollerile hääled sisse ja võtame suuna sisemaale.

Eelmise postituse jätkuks peab ütlema, et kui oled asjade tõelisest olemusest teadlikuks saanud, näed maailma hoopis teise pilguga. Näiteid ei pea kaugelt otsima.

Ilmselge, mis selle puu all neljapäeva täiskuuööl toimub. Isegi kuulutus on välja pandud.
Selle majakese perenaine on vahetanud luua moodsama sõiduriista vastu.
Ema õpetab tütre traditsioonilist sõiduriista kasutama.
Muul ajal on luud aeda pargitud. Just nendest taimedest valmivad kõikvõimsad droogid.
Armurohtu kellelegi?
Luua seljast paistab maailm teistsugune.

Kui oleme nõiateema enda jaoks põhjalikult ammendanud (kellele oksekotti?), võtame ette ranniku. Õigemini ühe piirkonna sellest – Ahvirand avaldas meile nii suurt muljet, et tahame seda kanti veel uurida. Ühest suvalisest teeotsast sisse sõites otsustame ühel hetkel rolleri maha jätta, sest tee läheb üle metsarajaks.

Vastu tuleva poisi käest saame väärtuslikku infot: siit pääseb Hidden Beachile ehk peidetud randa. Milline seikleja ei armastaks põnevaid salajasi kohti! Läbi metsa astudes jõuame ka ideaalse salaranna kriteeriumid paika panna: raskesti ligipääsetav, maaliline, täiesti inimtühi, kui välja arvata üks elunäinud vanamees (minu valik) või noor näitsik (Ahto eelistus), kes varjualuses odavalt jääkülma õlut müüb.

Siis seisame raja hargnemise kohas ja et valida pole millegi järgi, otsustame mõlemad läbi käia. Esimeselt rajalt jõuame mere äärde mööda sellist laskumist ja satume süsimustale platoole.

Et meie otsitud salarand asub üle-eelmisel pildil nähtavast vastassuunas, teeb Ahto õhuluuret nurga taha. Sopike foto vasakus servas ongi õige koht!

Tee teine haru viib meid otse trepini, puujuurtest ega -okstest ei pea enam allaronimiseks kinni hoidma.

Paraku tähendab trepp, et muidugi ei ole me siin ainsad hingelised. Rand ise on aga lummav ja asustatud parasjagu vaid paari kohalike seltskonnaga. Käime koos lastega lainetes hullamas – seda saab jalgu murdmata teha ainult ühel helesinisel ribal.

Külma õlut ei müüda, aga kohalik kalamees on nõus meile demonstreerima näidiseid oma saagist. Sellelt pildilt näeb ka, et liiva ja tavaliste kivide asemel katab maad korallikiht.

Suuremad korallid on kivistunud platooks, mida uurides jääb silma mõndagi põnevat. Näiteks üks sisalikku meenutav fossiil.

Enne päikseloojangut tuleb siiski minekule asutada. On viimane õhtu Siquijoril. Oleme juba nädal aega käinud luuramas, kas kõlakad popist pop-up-restoranist, mis meie külatee ääres sillal aeg-ajalt avatavat, ka reaalsuseks saavad. Satume mööda sõitma täpselt õigel ajal, veerand tundi hiljem pole enam ühtegi vaba lauda. Aitäh, Siquijori nõiad! Me jääme teid taga igatsema.

 

 

 

2 thoughts to “Võlutud, nõiutud, lummatud”

  1. Tundub, et tõesti olete heade vaimudega sina peale saanud. Isegi rollerit nad ei lömastanud ega viinud ära.

    1. See oleks olnud pauk küll, meie rolleri läbisõit oli rentimise hetkel 145 km ehk puhta tutikas.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.