Oleme olnud pea nädala taas Negrosel. Hispaania kolonistid ristisid saare nii ühe tumedanahalise etnilise grupi tõttu, kes siin elas. Küllap võiks Negrost aga kutsuda ka suhkrusaareks, sest siin toodetakse pool Filipiinide suhkrust. Magus, väikeste vürtsikate vahepaladega on ka meie elu siin – “hästi hingavas” bambusmajas poolsaare tipus, kuhu ühistransport ei ulatu.
Bussiga lähimasse linna ja sealt trike’ga kohale sõites tundub, nagu siirduksime pärapõrgusse, kuhu on mingil põhjusel rajatud korralik tee. Meie kolmerattaline jaksab end vaevu küngastest üles vedada, siiski meil veab – üks teine samasse kohta tulnud paar peab oma kohvreid vedavat sõidukit koos juhiga ise mäest üles lükkama.
Pärapõrgu lõpus, kalda all liivaranna serval ootab meid bambusest käopesa – Kookoo’s Nest. Seda peab Filipiinidel juba 17 aastat veetnud briti sukeldumisinstruktoritest paar, kes otsustas jääda paikseks pärast üsna kirevaid rännuaastaid: Range Roveriga Põhja-Aafrikast lõunasse kärutamist ning aastaid Lõuna-Ameerikas ja Aasias. Nad elavad siin oma unistuste elu, olles palganud tööle Filipiinide kõige parema koka (meie subjektiivne hinnang) ning nautides ise ja pakkudes ka külalistele oma pisikeses rannas looduse võimsaid elamusi.
Tsivilisatsioon siia ei kosta, kui paadimootor välja arvata. Kukkede asemel äratavad meid hommikuti gekod. Kahtlustame selles esialgu küll mõnd käo ja pardi ristandit, kuni saame teada, et just häälitsuse järgi ongi see sisalik endale nime saanud: “Ge-koo! Ge-koo!” Küsimus, kuidas saab nii pisike loomake nii valju häält teha, peaks erutama kõiki helitehnika arendajaid.
Esimeste päevade rauges idüllis kulgevad meie kõige sisukamad vestlused teemal “Mida me õhtuks sööme?” või “Kas sa päiksekreemi panid?”. Esimene küsimus on põhjustatud pikast ja põnevast menüüst (siin on toite, mille nimel võiks tappa), teise vajadust selgitavad ilmekalt minu kajakisõidul tulipunaseks kõrbenud jalad.
Kolmandal päeval hakkan rahutuks muutuma. Õnneks on tsivilisatsioon nurga taga ja leiame endale 6 km kaugusel elavalt austraallaselt renditsikli, saateks julgustavad sõnad, et katki pole tema pillid veel läinud, küll on üks laenutaja end loojakarja sõitnud. Ahto nendib seepeale, et temaga ei saa küll midagi juhtuda, tal on hoiatussüsteem tagaistmel … Kohatu iroonia. Tänu minu kiljatustele, karjatustele, ulgumisele ja muidugi ka asjatundlikule juhendamisele me veel elus olemegi! Tõsijutt.
Ühe rolleritripi teeme kauniks kiidetud mägijärve juurde. Hoiatan küll Ahtot, et tee sinna olevat sillutatud kerisekividega, aga üht “Haanja 100” läbinud meest see mõistagi ei peata. Seekord pole mul järskudest kurvilistest tõusudest ja langustest sooja ega külma, peaasi on selle tee kivikülviga lõikudel püsti jääda ja mitte algosakesteks rappuda. Ahto aeg-ajalt elutuppa koliv maastikuratas saab rehabiliteeritud – jääme püsti ega lõhu isegi rehvi ära. Selle viimase stsenaariumi tarbeks on mägielanikud tee äärde ettenägelikult töökodasid püsti pannud ja ehk neid kindla sissetuleku tõttu tee kordasaamine väga ei huvitagi.
Pärast sellist kannatuste rada näeb järv välja nagu … järv. Selle ümbrus avaldab oma iidsete puude ja sammaldunud kividega siiski muljet. Nagu ka väikesed külad, mis viimase 6 km lõigu äärde jäävad. Äärmiselt lihtsad majapidamised keset kõige hunnitumat looduslikku ilu. Ja nad sõidavad seda hirmsat teed pidi ilmselt mitu korda päevas! Minu kannikatest lööb veel mõnda aega sädemeid välja.
Päev hiljem neid raputusi meenutades me ainult muigame. Sest päev hiljem, kui Ahto ootamatu kõrvapõletik hakkab veidi järele andma, ühineme sukeldujate paadiretkega Apo saarele. See on üle riigipiiride kuulus snorgeldamis- ja sukeldumiskoht, kust leiab ligi 400 liiki koralle ja mida külastatakse eriti kilpkonnade tõttu.
Milline vedamine – satume nädala kõige kehvema ilma peale. Tuul on tõusnud ja kui Apo juurde jõudes loksutavad lained veel mõõdukalt, siis snorgeldamise ajal need järjest kasvavad.
Sukeldujaid see kuigivõrd ei sega, kuid meie oleme snorgeldamas. Kokku kaks tundi lainemöllus üles-alla õõtsumist ajab meie tasakaaluelundi lolliks ja saame endal diagnoosida kerge merehaiguse. Õnneks teeb ühe sukelduja antud tablett mu poole tunniga jälle normaalseks, tormikindlam Ahto saab ilma hakkama. Tagasisõit, kui peale vastutuulesahmakate merest lendab näkku ka loputusvett taevast, lõpetab meie väljasõidu veidi ekstreemse, kuid seda mõjuvama puändiga.
Õhtuid käopesas saadavad merel sähviv äike ja randa mürisev laine. Pimeduse saabudes ajavad end urust välja tuhanded maismaa(erak)krabid, nii et liiv mustab ja restoranipõrandal peab otsima astumiseks kohta krabide ja kolme enda pinnalaotust demonstreeriva kuldretriiveri vahel. Meeleolu aitab hoida igapäevane turniir, mis seisneb tahvlile kriipsude tõmbamises ja mille me vahel ka võidame.
Plaani oma kaasavõetud raamat siin lõpuni lugeda ja meie magamistoa all asuvasse raamatukogusse jätta ähvardab läbikukkumine, sest isegi siin, maailmast äralõigatuna, on liiga palju tegemist. Näiteks lainete loendamisega.