Kukevõitlus ja Kolgata tee

Sõit meie eelmisest ööbimiskohast viimasesse Filipiinidel on liiga aeganõudev, et tahaks seda ühe jutiga ette võtta. Jagame vahemaa enam-vähem pooleks ja jääme ankrusse Dalaguete linnakeses, kuhu turistidel tavaliselt asja pole. 

Kuigi Dalaguetes on alg-, kesk- ja isegi ülikool, meenutab linn pigem suurt küla. Saabume siia kooliaasta esimesel päeval, tänavad on täis valgetes särkides lapsi. Juuniga saabuva vihmaperioodi algus tähendab, et tuleb oma pinal ja koolikott välja otsida.

Oleme broneerinud oma seni kõige soodsama hinnaga öömaja. Kui selle nüüd ka üles leiaks … Otsime kohta Google’i kaardi järgi, aga tulutult. Võtame ette Agoda lehel toodud kaardi ja tatsame seljakottidega läbi linna teisele tänavale, aga seegi ei osutu õigeks. Trike’i-juhid piiravad meid ümber ja arutavad erutatult, kus küll selline koht võiks asuda. Saan õnneks ühendust meie öömaja perenaisega ja ta saadab meile ise kolmerattalise järele. Selgub, et öömaja nimi Ocean View ei tähendagi vastu restoranitreppi loksuvat merd, nagu me juba harjuma hakkasime, vaid vaadet kõrge mäe otsast, hoopis teise nimega külast. Ainult et sinna saamiseks on vaja kangema mootoriga trike’i kui enamik neist, mis tänavail ringi veereb.

“Mina ei tea, miks kaardi peal vale aadress on,” teatab perenaine. Ma ei hakka oma versiooni selgitama, sest tegelikult on ta tore ja maja samuti kõige luksuslikum, kus seni oleme peatunud. Saame teada, et seda kruusateed kutsutakse välismaalaste teeks – suurem osa mäe otsa ehitatud ja veel ehitamisel olevaid säravvalgeid hooneid kuulub siin elavatele välismaalastele. Meie proua on abielus hollandlasega.

Seni odavaim öömaja osutub kõige luksuslikumaks. Foto tehtud lahkumisel.

Eriti rahul on Ahto, sest ta loodab mäest üles kõmpimisega eelmist üsna laisa liikumisega nädalat tasa teha. No ei! See oleks umbes sama kui leiliruumis trenažööril joosta.

Järgmise päeva hommikusöök serveeritakse rõdule ja mõnda aega ma sealt kusagile mujale ei kipugi.

Fragment hommikusest rõduvaatest.

Ühel hetkel saab rahutus, uudishimu ja ka nälg minust siiski võitu ning olen nõus alla jalutama. Kui enamik kohalikke liigub motoriseeritult või vähemalt pedaalide abil, äratame meie keset leitsakut jala kõndimas üsna palju tähelepanu. “Kuhu te lähete?” küsitakse alatasa ja peame selgitama, et uitame niisama ringi, ei ole ära eksinud ega vaja (veel) päästvat sõiduvahendit.

Ahto valitud söögikoht linnast väljas magistraali ääres osutub üllatusena suurepäraseks. Hinnanäiteks olgu öeldud, et selle piraka tšillikastmes krabi eest maksame umbes kuus eurot. Krabi saab oma teele läbi seedekulgla seltsiks ka frititud kalmaarid ja halo-halo. Mõnes restoranis ei tule kokkuhoidlikkus lihtsalt välja.

See-eest on enamasti tasuta meie vaatamisväärsused ja neist juba linna servas ehk küla vahel puudu ei tule.

“Minge sinna!” viipab käega mees, kelle neljajalgsed vaatamisväärsused meile parajasti poseerivad. Paneme nüüd ka ise tähele, et osutatud suunast kostavad valjud inimhääled. Astume paarkümmend sammu edasi ja näeme tohutut meestemassi ümber väikese platsi. Paljude käes lehvivad rahapatakad, vehitakse kätega ja arusaamatutest väljenditest koosnev kisa tõuseb taevani. Siis tuleb platsi keskele kaks meest, mõlemal käes kukk, ja need pistetakse korraks nokkapidi kokku. Kuked ajavad suled vihast turri. Veel veidi arusaamatut kisa ja siis lastakse linnud lahti. Nüüd on mehed üsna vait ja jälgivad ainiti, kuidas kahest kukest saab üks hüplev ja rabelev pundar, kuni üks neist mõne aja pärast lamama jääb. Kannuse külge seotud tera on teinud oma töö.

Kõrvalplatsil toimub kahe kukevõitluse vahel hasartmäng. See pole midagi muud kui tavaline kull või kiri, kuid mängujuhi ja rahaliste panustega.

Siis tulevad areenile uued kuked.

Selge see, et niisugune spektaakel tekitab väga vastakaid tundeid, kuid selline on kohalik kultuur ja mina eelistan hinnangute andmise asemel siinkohal vaatleja positsiooni. Nii mõneski majapidamises tehakse täna tinola’t ehk kanasuppi hoopis kukest (olla steroidide tõttu veidi vintskem) või sakutatakse meest mahamängitud raha pärast, samas kui teisal tuuakse suure vedamise puhul lauale kohalik Tanduay rumm.

Meie aga jätkame külaelupildikeste kogumist.

Mere äärde jõudes hakkab järsku tihedalt sadama. Kui topime ühe puu all asju veekindlasse kotti, hõikab meid mees kõrval olevast aiast ja kutsub vihmavarju. Saame tema terrassil istudes teada, et tegu on Ameerikas sündinud leedukaga, kes pole küll Leetu kunagi sattunud, aga veedab nüüd juba kuuendat aastat siin oma pensionipõlve. Ta on võtnud filipiinlannast naise ja ehitanud toreda basseiniga maja, mida meid ka lahkelt vaatama palutakse. Ehitamine pidi siin odav olema, kiidab mees ja jutustab ka, kuidas ta Ameerikas elades lund ei kannatanud ega taha sellega enam kunagi kokku puutuda.

Kui hakkame tagasiteeks trike’i püüdma, on kell juba seitse. Väljas tibutab endiselt, on pime ja paljud juhid tööpäeva lõpetanud. Lõpuks leiame mehe, kes väidab meie öömaja teadvat. Istume peale ja sõidame, ilma et kilega kaetud masinast väljagi näeks. Ühel hetkel hakkab esimene rehv kahtlaselt loperdama. Juht kimab vapralt edasi, peab siis ühe maja juures kinni ja teatab, et oleme kohal. Vaevalt küll, kui me pole veel mäe jalamilegi jõudnud. Mees tõi meid täiesti valesse kohta täiesti vales suunas ja tagasiviimist ei saa katkise rehvi tõttu paluda. Pistame õnnetu näoga juhile lohutuseks pihku pool kokkulepitud summast ja hakkame jala mäe poole sammuma. Ahto saab oma tahtmise, mina järgmine päev tulitavad lihased ning me mõlemad peale märgade ja poriste riiete ka kuhjaga unustamatuid elamusi.

Meie Kolgata teele, mida järgmisel päeval kordan sportliku vihaga juba vabatahtlikult, olid tähendusrikkalt ka ristid püsti pandud.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.