Oleme nüüd seitse nädalat Filipiine nuusutanud, suhu toppinud, südamesse võtnud ning mällu ja mälukaardile talletanud. Nagu ennegi siin blogis kombeks, on aeg imestada või hoopis imetleda.
- Kes on viitsinud ka varasemaid postitusi lugeda, peaks olema juba aru saanud, et filipiinlased on sõbralikud, ühed kõige sõbralikumad inimesed üldse. Majandusajakiri Forbes reastas nad kaheksandale kohale maailmas (võitis Uus-Meremaa) ja esimesele Aasias. Kirjutame sellele kahe käega alla. Nii suured kui ka väiksed hõiguvad tänaval kaugelt tulnud võõrastele hello ja lehvitavad. Pruugib sul vaid kellelegi naeratada, kui saad vastu veel säravama naeratuse ja ühtlasi loa ennast pildistada, kutse lähemale astuda, mõne mänguga ühineda või toitu-jooki mekkida. Inimesed tulevad ka niisama juttu rääkima. Kui takso- või trike’i-juht uurib, kuhu soovid minna, aga sina tahad hoopis bussiga sõita, teatab ta, kus bussi oodata või millal see tuleb. Kui pildistad kellegi sõiduvahendit, võtab juht gaasi maha või jääb lausa seisma, et saaksid parema foto. Meie öömaja vahetati lisatasuta ootamatult parema vastu. Armas neiu Siquijoril, kellelt me rolleri rentisime ja puuvilju ostsime, hakkas meile lõpuks tasuta banaane ja mangosid pakkuma. Kui otsisime öömaja, mis ei asunud kaardil näidatud kohas, oli terve tänav ärevil ja arutas, kus see võiks olla, ega läinud enne laiali, kui eksinutele öömajast järele tuldi. Kõik need korrad, kui oleme hämminguga nentinud, et küll on ikka lahked inimesed, ei tule enam meeldegi. Filipiinlased on ka viisakad. Nagu paljude Aasia rahvaste jaoks, on ka siin väga oluline säilitada “nägu”. See tähendab, et filipiinlane naljalt oma viha või nördimust välja ei näita ja kõige hullem asi on avalikult, kaaslaste või kogukonna silmis häbisse jääda.
- Filipiinlased on üsna ausad. Aasias on meil sageli ligi n-ö hoiakuline kaitsekilp igat liiki sullerite tõrjumiseks – nagunii tahetakse sulle midagi mitmekordse hinnaga pähe määrida või valetatakse suu ja silmad täis selle kohta, kuidas mõni buss enam ei sõida, tempel on parasjagu suletud või öömaja pole üldse olemaski. Täitsa piinlik oli, kui esialgu trike’i-pakkujaid ignoreerides hiljem aru saime, et enamasti nad ei määrigi end pealetükkivalt pähe, vaid soovivad lihtsalt aidata sul sobivaimat transporti leida ja juhatavad mõne muu variandi, kui nende pakutav ei meeldi. Isegi trike’i-hinnad on sageli fikseeritud ja vaid vähesed püüavad sul nahka üle kõrvade tõmmata. Üks erataksoga sõit lõppes sellega, et juht küsis: “Palju te tegelikult maksta tahaksite?” Hind, mille temani juhatanud vahendaja meile sadamas ütles, oli kartellihind, aga noorel mehel hakkas südametunnistus piinama. Pärast piinas minul, sest kütusehinnad olla viimasel ajal tublisti tõusnud.
- 55% Flipiinide elanikest töötab teeninduses. Asjad on nii mõneski valdkonnas üsna meeldivalt korraldatud. Bussi saad peatada nii peale- kui ka mahaminekuks seal, kus sul vaja. Konduktor näitab vahel ka vaba istekoha ette ja tuleb siis mõne aja pärast piletit müüma. Kui tuleb aeg maha minna, antakse võõrale sellestki teada. Kohvikus loeb ettekandja alati tellimuse uuesti ette. Kui ulatad raha, teatab ta selge häälega: “Sain nii ja nii palju peesosid.” Suure toidupoe saalis kaalub ja pakendab teenindaja ise sinu valitud puuviljad. Kassapidaja või eraldi teenindaja pakib need pärast kilekotti (OK, see pole keskkonnasõbralik), mille põhja asetab sageli papitüki, et kott paremini vastu peaks. Vanuritele on mõnes poeketis oma kassad ja seal on ka reaalselt eelisõigus eakatel. Veel üks tore nõue: tšeki andmine teenuse vastu on kohustuslik, kui ei taha kuueks aastaks vangi minna, ja seda praktiseeritakse üsna laialdaselt, isegi ajalehte ostes.
- Tillukesi inimesi on filipiinlaste seas veel rohkem kui Vietnamis. Mõned on tahtnud end seetõttu koos Ahtoga pildistada (mind kutsutakse viisakusest ka). Näiteks oli üks restorani naisteenindaja seistes sama pikk kui Ahto istudes. Vahel on ka trepiastmed tehtud kõige pisemate modellide järgi.
- Filipiinlased on hajameelsed. Tellid söögikohas näiteks juustu- ja kanasalati, aga kokk unustab juustu ja kana välja. Või tellid kana kõrvale riisi, aga saad ainult kana. Kaks sama magustoitu toodi kord lauale, ühel pooled komponendid puudu. Teine kord teatati pika ooteaja lõpus: “Vabandust, me unustasime teie tellimuse ära. Kas olete nõus veel ootama?” Jah, muidugi, meil on aega terve aasta!
- Filipiinlased armastavad lapsi. Meile meeldivad nad ka, nunnumeeter hüppab siin kergesti põhja. Väikesed on veel pelglikud, suuremad aga väga suhtlemisaltid ja kui kaamera nende poole keerad, rivistavad end kohe üles, isegi kui tahtsid hoopis nende pallimängust pilti teha. Lapse edukas koolilõpetamine on aga väärt kogu ilmale teada anda.
- Filipiinide tüdrukud armastavad lääne vanamehi. Ja/või vastupidi. Tõepoolest, on lausa reegel, et siin elava pensionile jäänud kahvanäo käekõrval näeb 20ndates või veelgi nooremaid piigasid. Esiteks saab kohalikuga abielludes püsiva elamisloa ja kaob vajadus teatud aja tagant viisat pikendada ja iga kolme aasta järel korraks maalt lahkuda. Kohaliku vaestest oludest tüdruku jaoks on see aga majanduslikult loteriivõit, saavad neist ju ühel hetkel noored jõukad lesed, kes on palju reisinud ja oma mehe kaudu ka elutarkust kogunud. On koguni väljend matandang mayamang madaling mamatay (MMMM) – rich old man, ready to die. Teiseks hindab Filipiinide naine mehe puhul võimet turvalisust pakkuda rohkem kui romantikat. Samuti on ta mehe suureks rõõmuks pühendunud tema eest hoolitsemisele rohkem kui lääne naistel tavaks. Kolmandaks on Filipiinidel naisi veidi rohkem kui mehi. Lääne kummardamise tõttu vaatab siinne naine ka lääne mehele alt üles ja saab hea meelega veidi heledama nahavärviga ehk kohalikus mõistes heade geenidega ilusaid lapsi. Meeste jaoks on aga oluline kultuuriline sarnasus, mis teistes Aasia riikides on väiksem. Miks nii noored tüdrukud? Vanemaid polevat vallaliste turul eriti saada, aga samas ka lihtsalt põhjusel, et see on siin võimalik. Kuna kõik osapooled on rahul ja õnnelikud, pole kõrvalseisjalgi siin asja kiibitseda.
- Filipiinlased söövad lusika ja kahvliga. Hispaanlastest kolonistid pidid omal ajal terariistaga kohalike ees ilmselt suurt hirmu tundma, kui nad ilma noata sööma õpetasid. Isegi liha süüakse mõnikord ainult lusika ja kahvliga ning meie pole veel aru saanud, kumba neist lõikamiseks peaks kasutama.
- Filipiinide köögist leiab maitsvaid roogi küll. Liiga tihti pole söögikohad vaevunud endale aga head kokka palkama, seetõttu tuleb siin hoolega valida, kus ja millega kõhtu täita.
- Õlut serveeritakse Filipiinidel, salvrätik pudelisuule volditud. Meie hinnangul sellest kasu ei ole ja rüübe aurustub pudelist ikkagi arusaamatult kiiresti.
- Filipiinlased hakkavad ilmselt laulma enne kui rääkima. Laul saadab kõiki tegevusi, riisud sa siis muru, ehitad paati või mängid korvpalli. Enda oskusi, sageli ka oskamatust demonstreeritakse karaokebaarides, kuid isegi paljudes pealtnäha vaestes majapidamistes on hakanud silma karaokemasinad. Muusikat kuuleb pea igal pool, üks hauaplaadikirjutaja lasi oma tümpsul kõlada näiteks surnuaia väravas.
- Liiklus on Filipiinidel võrreldes mõne teise Aasia riigiga rahulik, kiiruskatseid kohtab maanteedel harva. See ei käi siiski bussijuhtide kohta. Nemad on omaette tõug, kellel on alati suurema ja tugevama eesõigus. Õnnetusi pole meie silmad siiski näinud, küllap aitab neid ära hoida risti ettelöömine enne sõitu. Tehnikahuvilistel siin aga vaatamist ja imestamist jätkub. Piirkonniti on trike’id üsna erineva ehitusega, välimusest rääkimata. Mõni ähvardab juba kõvema tuulega roostepuruks pudeneda, samas kui tagaosas lohutatakse, et “Jesus died for us”, teised on vuntsitud punaste sametkardinatega buduaarideks. Ka jeepney’de uudistamisest ei ole võimalik ära väsida. Suurim nuhtlus on aga koerad, kelle meelest pole paremat kohta lesimiseks või paremal juhul loivamiseks kui sõidutee.
- Elekter kipub Filipiinide saari aeg-ajalt hülgama, eriti öösiti. Oleme veetnud nii mõnegi higise öötunni ilma konditsioneeri või ventilaatorita. Elekrisüsteemide ehitus ei anna ka lootust, et asi võiks lähiajal paraneda.
- Tehnilist loovust ja niisama nutikust oleme kohanud siin veelgi.
- Filipiinlaste inglise keele (ehk ühe riigikeele) oskus on nii hea, et nad tõukasid kõnekeskuste jms teenustega India troonilt juba 2008. aastal ja on nüüd ise selles vallas maailma suurimad. Minul on siiski aeg-ajalt raske aru saada, mida teenindaja ütles. Ilmselt ongi viga minus. Pole ju keeruline mõista, mida tahetakse öelda näiteks sellise reklaamtahvliga.
