Maa ja taeva vahel

Oleme veetnud nädala Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, elanud tillukese, pilvelõhkujatest ümbritsetud 20korruselise kortermaja kaheksandal korrusel, nautinud selle rõdul koos meile külla tulnud väikese ingliga külmi jooke ja käinud linna peal päise päeva ajal kõhtu täis vitsutamas.

Laps ema pilguga.

Joogid ja vitsutamine päise päeva ajal väärivad äramärkimist põhjusel, et kohalikud seda endale juba mõnda aega lubada pole saanud – ramadaani tõttu. Seda kõike tohivad moslemid alles pärast päikeseloojangut, ka ärkama peavad nad kottpimedas, et jõuaks enne päikesetõusu veel ühe söögi valmis teha ja sisse vohmida.

Õnneks saab ramadaan neljapäeva õhtul otsa ja tublid malailased võivad taas nautida nasi kandar’it või muud maitsvat just siis, kui kõht küsib. Paastuaja lõpp on ka tänavatel näha: neljapäeva hilisõhtul annab pidustustest märku ilutulestik, reede hommikul aga valguvad üle linna mošeedest saabuvad meestemassid, pidulikud hõlstid üll. Ka malailaste söögikohad on reedel suletud.

Malailaste rahvustoit nasi kandar kujutab endast kookospiimas keedetud riisi koos röstitud maapähklite, vürtsika anšoovisekastme, kuivatatud anšooviste, kurgiviilude ja munaga.
Leiame otse meie öömaja nurga tagant restorani, mis pakub Penangi saarel levinud peranakani kööki. Pildil on väga maitsev ürtidega riis (segatakse enne söömist ära), kõrvale tellime kanakastme ja pommuhautise, aga need ei mahu enam kaadrisse.
Parasjagu on durianite hooaeg ja püüan oma väikest inglit pärdikut veenda seda proovima ettekäändel, et ta saaks sõpradele efektse video krimpsus ninast. Ta siiski keeldub, pomiseb midagi oksele hakkamisest ja me pistame selle portsu Ahtoga kahekesi pintslisse.

Kuna mina olen Kuala Lumpuris juba teist korda, näitan oma meesperele ära ka põhilised maamärgid. Õigem oleks neid küll taevasteks nimetada, aga see ei pruugi meeldida seltskonnale, kes taevast teistsuguseid märke otsib (ja ma ei mõtle pilvede liiki).

KL Toweris seekord lepingut, millega oma surmasaamise eest ise vastutad, signeerima ei pea. Järelikult on oht likvideeritud!
Reklaam KL Toweri jalamil. Kolm tähtsaimat keelt on märgitud suuremalt.
Meie tilluke roosa maja, taamal sama tilluke KL Tower.
Õhtul käime oma maja katusel snorgeldamas. Kilpkonni ei märka.

Kuala Lumpur on üsna kompaktne linn, mille avastamiseks piisab ka kondimootorist. Jalutame oma öömajast Hiinalinna, sealt tagasi kesklinna poole tulles jääb teele Little India. KL Tower ja Petronase tornid on samuti jalutuskäigu kaugusel ja kuulus toidutänav peaaegu ümber nurga. Vaid bussiterminal, kustkaudu lahkume ning mis näeb välja ja toimib nagu väike lennujaam, asub kaugel, kohas, mida iseloomustab hästi ka selle nimi: Bersepadu.

Hiinalinna kaubatänaval müüakse kõike. Kui ei müüdagi, siis küll homseks tehakse, kui küsida taipad.
Väikese India ehk Little India tunned juba eemalt ära viirukilõhna järgi.
See maja tundus kunagi suur.
Toidutänavalt hangime juba saabumise õhtul endale meie reisi esimese seedehäire. Oleme unustanud ettevaatuse ja tellime merest kaugel olles mereande.

Kuala Lumpurisse oleme kavandanud ka polikliinikukülastuse. Nimelt vajame kolmandat, pooleaastase intervalli järel tehtavat vaktsiinisüsti A- ja B-hepatiidi vastu, mida me Eestis enam teha ei jõudnud. Välismaalastele suunatud kliinikust Petronase tornides teatatakse, et see vaktsiin on otsas, mistõttu tuleb meil järgmine koht otsida. Google aitab ja teine kliinik osutub olevat päris lähedal. Et maja fuajeest edasi saada, tehakse meist fotod, võetakse isikuandmed ja väljastatakse uksekaart. Jõudnud läbi selle kadalipu kliinikusse, täidame ülipõhjaliku ankeedi, kuhu tuleb märkida isegi oma rass. Küsimuse juures, kas ma tarvitan alkoholi, jään kõhklema. Ahto teeb ausalt ristikese lahtrisse “jah”.  Mina tunnen, et see ei ole nii mustvalge: jah versus ei. Hetkel ma ju ei tarvita ja ka kliinikusse minemise hommikul ei ole me alkoholi poolegi vaadanud. Kas mõni õlu palavaga läheb üldse arvesse? No ei meeldi mulle sellised ankeedid, kus valikvastused ei suuda elu kirevat mitmepalgelisust kajastada. Küsigu parem “Kas võtaksid 35kraadise leitsakuga pärast kahetunnist trampimist kesklinnas sooja pudelivee või külma õlle?” ja ma tean kohe, mida vastata.

Igatahes saame need ankeedid lõpuks täidetud ja oma süstid kätte. Seda sündmust läheme muidugi ka tähistama. Tagasihoidlikult, sest õlle hind Malaisias on valusam kui mis tahes süst.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.