“Elu algab seal, kus mugavustsoon lõpeb.”
Bussisõit Kuala Lumpurist meie järgmisse peatuspaika Ipohisse peaks kestma kaks ja pool tundi. Läheb veidi üle viie. Terve riik on otsustanud ramadaani lõpu puhul ümber paikneda. Meie keskmine sõidukiirus kiirteel, mis Ipohisse viib, on peadpööritavad 50 km tunnis. Õnneks on buss väga mugav, kuid üks pretensioon siiski tekib: kõige aeglasem venimine võiks toimuda sõidu teises pooles – seal, kus maantee läbib täiesti vapustavat loodust, lopsaka taimestikuga kaetud võimsaid karstimägesid. Siin tuleks suisa peatusi teha!
Ipoh on tekkinud meie marsruudile täiesti valel põhjusel: mulle meeldis kangesti oma sooloreisil külastatud Penangi saar koos pealinnaga. Kuna seal polevat aga praegu ilma mõttes parim hooaeg, avastasin mandrilt linna, mida võrreldakse Penangiga. Koloniaalajastu värvilised majad, tänavakunst, suurepärane köök pluss hipsterikohvikud. See kõlab ju veel vingemalt kui Penang! Kui ootused on kõrged, on mats vastu maad valusam. Saan õppetunni, et ära mine ühtegi kohta otsima seda, mis asub juba kusagil mujal …


Et võõristus oleks täielik, panen kõigepealt puusse öömaja asukohaga. Tulemusena sõidame iga päev hommikul vanalinna ja õhtul sealt tagasi taksoga. Õnneks on see Grab ehk Aasia Uber – viimane vandus siin alles hiljuti Grabile alla ja müüs end talle maha. Tuleb välja, et Grab on peale mugavuse ka väga soodne, vähemalt meie distantsil (u 1 euro). Nii polegi sellest suurt lugu, et alustame ja lõpetame oma päevi elukoledas Hiinalinnas.

Teine möödapanek on asjaolu, et olen kogemata kombel bronninud toa, kus pole akent. Sel on eeliseid – me ei ärka hommikul kell viis liiklusmüra peale. Selle asemel ärkan kell kolm tundega, et õhku jääb väheks. Mehed on minu eest kõik ära hinganud. Juba mitmendat päeva kestev tõvelaadne seisund ei aita väljamagamisele samuti kaasa. Nii käibki Ipohi linna peal ringi peaaegu santlaager: kaks aevastavat-nuuskavat-köhivat kahvanägu, kellest üks on enne puhkusereisi ka oma jalga traumeerinud ja teine peab lisaks sõda bakteritega soolestikus. Kui lisada siia ebaõnnestunud ajastus – pärast ramadaani lõppu on suurem osa ärisid suletud, sest moslemid peavad püha –, siis pole ime, et mul on Ipohist raske vaimustuda. Õnneks leiavad mu toanaabrid, et pole sel linnal häda midagi. Liiga ilusad olevatki igavad.









Plaanitud ööbimisega väljasõidu Cameron Highlandsi, mägedesse teeistandusi vaatama, rikub meie enesetunne samuti ära. Max 25 kraadi päeval ja 16 öösel kõlab praegu nagu kopsupõletik. Selle asemel teeb mu kaaskond linnas keskkonnale kohaselt tõelisi hipsteritempe ehk võtab luubi alla oma välimuse. Mõlemad saavad endale ühes eriti stiilses meestejuukslas pähe uue fassongi.


Käime läbi suurema osa avatud hipsterikohvikutest ja sõidame ühel päeval koguni linnast välja Perak Tongi koobastemplit vaatama. See on palsam nii ihule kui ka hingele: kõige muljetavaldavam nendest, mida oleme senistel Aasia reisidel näinud, ja vaheldus linna konditsioneeritud külmakambritele. Templit hakkas rajama üks hiina paar pärast seda, kui ta 1926. aastal need koopad avastas, aga iidse ajaloo puudumine ei vähenda koha mõjuvust.








Paluks Ahto pilti ka uue soenguga:)
või… ega ometi see viimane foto?
No ikka see klambritega. :)
See klambritega vist ikka soend tegemishoos,aga kuidas lõpptulemus`? Tundub, et Ahto hülgas oma pikad kiharad?
Ainult mõned, suurem osa jäi alles. :)