Kitsad tänavad värviliste koloniaalmajadega? Palju kohvikuid ja maitsev toit? Lahe atmosfäär ja veidi tänavakunsti? Ole lahke, peale Ipohi pakub seda kõike ka Sarawaki osariigi pealinn Kuching. See pole siiski peamine, mis meid Borneo saarele toob.
Muidugi toob meid siia hoopis Air Asia lennuk. Nende töötajad vaatavad ka sel korral meie veidi liiga tüsedatele kottidele läbi peenikeste sõrmede ja nii hoiame kokku tervelt 50 eurot, mis tuleks ülekaalulise käsipagasi eest pardale minekul juurde maksta. Kohale jõudes laseme Grabi taksol end hotelli sõidutada ja rõõmustame terve tee nii ilusa ilma kui ka järjest sümpaatsemaks muutuvate tänavavaadete üle. Kuching on üsna madal ja roheline linn. Ka hotelli asukohale pole seekord midagi ette heita, paikneme elu tuiksoonel ja meie toaga jääks rahule ka palju kapriissemad.
Kuchingi läbiv motiiv on kass – mitte et koerad oleks siin keelatud, aga hiirekuningaid kohtab tänavatel rohkelt nii monumentide, skulptuuride kui ka muude taieste näol. Põhjus on lihtne, linna nimi tähendabki kassi ja siin on isegi kassimuuseum.
Õhtuti veedavad linnakodanikud aega mööda jõeäärt patseerides, sealsetes toidukohtades istudes ja tänavamuusikuid kuulates.
Lihtsamate ja uhkemate kohvikute seast leiame peagi ühe, kus meist saavad püsikunded. Feast & Furious on Kuchingist pärit endise eduka motosportlase, rokkmuusiku, kollektsionääri ja motoränduri Alex Wongi loodud kohvik. Peale jalgrataste, rollerite ja tsiklite eksponeerib ta siin ka ehtsat Arrowsi meeskonna vormel 1 masinat ja Ferrari mudelit 308. Tagasi toob meid siia ikka ja jälle aga toit. See tuleb siinsel kokal lihtsalt väga hästi välja.
Pärast seda, kui oleme kõhud täis vitsutanud, kutsume ennast pealtvaatajaks ühele teisele söömingule. Laud kaetakse linnast umbes kolmveerandtunnise taksosõidu kaugusel. Peente lauanõudega siin ei jännata ja lihakäntsakas serveeritakse küpsusastmega rare või pigem isegi raw.
Jongi krokodillifarm on üsna muljetavaldav koht, sest looduses krokodille nii võimsaid hüppeid tegemas naljalt ei näe. Söötmine toimub kaks korda päevas, kell 11 ja 15, kuid siin on palju muudki vaadata ja uudistamiseks peale eri liiki krokodillide jätkub ka teisi loomi, samuti linde.
Järgmisel päeval tähistame meile külla tulnud väikese pärdiku sünnipäeva. Et peolt ei puuduks ka sugulased, katame sünnipäevalaua seekord džunglisse. Kohale tuleb 21aastane Annuar, kes laseb kookospähklil ja muudel puuviljadel hea maitsta.
Kes veel aru pole saanud, siis Annuar on orangutan, meie lähisugulane, äärmiselt ohustatud liik, keda kohtab looduses vaid Borneo saarel ja väiksemal hulgal ka Sumatra saarel Indoneesias. Meie saame temaga tuttavaks tänu Semenggohi rehabilitatsioonikeskusele, mis üritab mingil põhjusel hätta sattunud orangutane uuesti metsiku loodusega kohandada. Kui loom pika perioodi jooksul enam söötmisplatsile ei tule, loetakse missioon lõppenuks. Praegu on selle pargi hoolitsuse all umbes 30 orangutani, osa neist ära võetud lemmikloomapidajatelt või smugeldajatelt, osa looduses viga saanud või orvuks jäänud.
Pärast söömingut naaseme häbematult odava liinibussiga linna ja oleme veidi jahmunud külaliste hulgast, kes on sünnipäeva tähistama saabunud. Päris mitmed neist näevad üsna hirmuäratavad välja, kandes trofeedena muu hulgas ka meie äsja kohatud sugulase sugulaste kolpasid. (Siinkohal on muide sobiv võimalus vastata varem tekkinud küsimusele, miks ei ole suurel osal Filipiinidel ahve. Inimesed sõid nad ära.)
Peatselt saame oma eksitusest siiski aru, tegemist ei olegi sünnipäevakülalistega, mis tähendab, et meie suureks kergenduseks ei pea me neid ka söögi-joogiga kostitama. Võime siiski ülimalt rahul olla, et kohalike ja kaugemate, isegi Indoneesia hõimude esindajad on tulnud oma parimates peoriietes Kuchingi vahele patseerima ja hõimurahvastevahelist solidaarsust üles näitama. See on suur vedamine, sest enamasti teevad turistid trippe vaid ühe-kahe hõimu juurde, meie näeme neid aga oma poolsada korraga.
