Krokodille ei paista

Looduse kutse Borneol on vali nagu udupasun ja nagu udus, on siingi raske õiget suunda valida, sest rahvusparke jätkub igasse ilmakaarde.

Oleme valinud Borneole tulekuks aasta kõige kuivema perioodi. See tähendab, et iga päev ei saja, vahel ei saja mitu päeva järjest. Üldse ilma vihmata aga vihmametsad oma nime välja ei teeni ja seega peame arvestama, et üsna sageli järgneb selgele hommikule vesine õhtu või hoopis vastupidi. Õnneks suhtub loodus meisse toetavalt ja vahel saab sajupilvi vaid eemalt imetleda. Kui oleme korraldanud endale mitu päeva ette kajakitamise ühe looduspargi jõel, sirab õigel ajal taevas päike. Kui läheme vihmaähvardusega päeval rahvusparki, hakkab ladistama just siis, kui paadiga sealt juba tagasi sõidame.

Kajakiga jõele minnes satume punti Austraalia paariga, kes rändab ringi juba aasta algusest ja hakkab lõbusalt naerma, kui meie päritolu kohta kuuleb. Neil on plaanis jõulude paiku kaheks kuuks Eestisse tulla, müügitöö selleks oli teinud üks varem kohatud eestlane. Üritan neile ka Eesti suve maha müüa, jättes siiski mainimata, et vahel seisneb kahe aastaaja erinevus vaid selles, kas välikohvikute mööbel on õue toodud või mitte.

Jõele minnes oleme põnevil muidugi krokodillide pärast – nimekirja, kus on ees juba suplemine kilpkonnade ja vaalhaidega, sobiks ju täiendama ka ühed iidvanad roomajad. Meie giid jahutab meie elevust, öeldes, et selles jões ei pidavat neid siiski (eriti) olema. Peame närvikõdiks leppima paari kiirevoolulisema kohaga, mida kärestikuks on siiski palju nimetada. Õnneks on loodus hurmav, sõidame mägede vahel paiknevas jõeorus, teeme giidide kodukülas lõunapeatuse ja kõige lõpus jõesupluse.

Liivaribal, kus me supluse jaoks pargime, saan teada, et olen tõeline putukamagnet – kui kuskil on sipelgad, sääsed või liivakärbsed, nagu seekord, siis olen just mina see, kes ohvriks valitakse. Liivakärbse hammustus hakkab hulluksajavalt sügelema järgmisel-ülejärgmisel päeval ja tekkiv väike punetav laik võib püsida väidetavalt kuid. Selle tõpra tekitatud sügeluse vastu on mul nüüd soovitada enda peal õnneks õigeaegselt testitud nipp: hammustuskohale tuleb lasta nii kuuma vett, kui nahk kannatab, või vajutada neid kohti tulises vees kuumaks aetud lusikaga. Töötab! Leišmanioosi, mida liivakärbsed  võivad levitada, tuleb siiski radikaalsemalt ravida. Selle avaldumiseni on õnneks aega, enne tuleb mul tõenäoliselt tegeleda dengue’ga.

Potentsiaalse dengue-nakkuse saan Bako rahvuspargis, kus täpselt ajal, kui kaameraga filmin ja pean kätt paigal hoidma, hammustab mind sõrme pealt sääsk. Kurivaim ei saa aru, et mul on seljas sääsevastane särk! Tegelikult on sääsemure siin võrreldes Eestiga pigem muretus, vähemalt siis, kui valida reisimiseks kuivem aastaaeg. See on nimelt esimene sääsehammustus, mille ma seni reisil oldud aja jooksul kindlalt tuvastan ega kahtlusta süüdluses sipelgaid. Ka näinud pole me seni rohkem kui kümmet-viitteist sääske.

Nii olengi jõudnud jutuga Bako rahvuspargini. Sõidame sinna koguni kahel päeval järjest. Esmalt taksoga jõeäärse küla sadamasse, kus tuleb osta pargi pääsmed, sealt edasi juba paadiga piki jõge ja merekallast rahvuspargi sisenemispunkti, kus tuleb kirja panna, millisele rajale lähed, ja pärast kinnitada, et oled sealt enam-vähem ühes tükis ka tagasi jõudnud. Külastajaid hoiatatakse suurte siltidega, et ujumine rahvuspargi randades on keelatud, sest olla märgatud krokodille. Viimane on üsna usutav mangroovsalude tõttu, mis kalda ääres kasvavad. Samuti hoiatatakse metsikute loomade rünnaku eest maismaal.

Kõige metsikum elukas, kes ühele asiaadist turistile tõenäoliselt isegi kõhedust tekitab, on siiski mu oma poeg, kui ta meist rajal tükk maad ette jõuab ja siis palja ülakehaga puude vahelt välja karates puuduvaid ahve asendada püüab. Juhtub lihtsalt nii, et vahepeal möödub meist rajal üks asiaat, kes saab ise esmaettekande osaliseks. Olen naerukrampidest kõveras, kui pärast kordusetendust vaesele turistile mõtlen, kes tuli siia parki rahumeelseid ninaahve uudistama.

Nagu öeldud, me ninaahve rajal ei kohta. Nende nägemiseks polnuks meil vaja üldse džunglisse sisenedagi, sest neljane seltskond on sättinud end aega veetma hoopis rahvuspargi peamaja ette randa.

Ninaahvid elavadki vaid Borneo saarel ja kuuluvad, nagu siin ikka olema kipub, ohustatud liikide hulka. Need ahvid on, nagu nimigi ütleb, silmatorkava nina ja suure kõhuga pärdiklased. Isaste nina võib kasvada kuni 10 cm pikkuseks ja häirib siis üle suu ulatudes sageli söömist, küll aga arvatakse, et pikk nina meeldib emastele. Nimelt aitab see isasel valjemat häält teha. Üks unikaalne omadus on neil veel – ninaahvid oskavad suurepäraselt ujuda. Samuti on avastatud nende puhul mäletsemist: lehesööjatest ninaahvid lasevad vahel toidu maost suhu tagasi, et seda veelkord närida, paremini peenestada ja võimalikult palju toitaineid kätte saada.

Rajad Bako rahvuspargis pole mingi promenaad. Need sunnivad astuma, silmad maas, et jalg õigesse kohta toetada ja mitte puujuurika taha ninali prantsatada, ja viivad ülesmäge. Ahvide puuladvast otsimisega polekski mahti tegelda. Läbime esimesel päeval tunnise raja ja teisel veidi pikema, mõlemad lõpevad tillukese rannasopiga.

Teisel päeval nähtud rand osutub eriti maaliliseks. Hoolitseva emana soovitan ülekuumenenud pojal end meres jahutada ja hoian kaamera valmis, juhuks kui mõni krokodill peaks nähtavale ilmuma, aga nii ägedaid kaadreid paraku saada ei õnnestu. Tuleb järgmist korda oodata.