Vedamisi ja tõdemusi

Millised pöörased seiklused on sisustanud meie päevi pärast seda, kui poeg on naasnud Eestisse, et oma hulkurist ema korteri eest tasumiseks raha teenida? Anname teada ja tõmbame Malaisia otsad kokku.

Kuchingi teisel ja ühtlasi Malaisia viimasel nädalal ei saa seiklused mingit võimalust. Me ärkame, veedame kolm-neli tundi kohvikus hommikusööki süües ja uudiseid lugedes, longime ringi, vaatame, kuidas korralikud inimesed tööd teevad, ja tunneme isegi veidi piinlikkust, nautides mittemidagitegemist. Nii need päevad õhtusse veerevad. Ilm pole pilvistel päevadel ja üksikute vihmahoogude tõttu enam nii kuum, ühel ööl konstateerin pärast jalkamatši pubist väljudes, et veidi jahe on. Jahe! Aeg-ajalt lülitan salaja toas konditsioneeri välja ja kui Ahto selle avastab, leiab ta, et olen troopilises kliimas täiesti rikki läinud.

Üht-teist asjalikku saadame siiski korda.

  • Pressime end sisse Indoneesia saatkonda. Kuching on üks kahest kohast Malaisias (teine olevat Johor Bahru), kus veel soostutakse tegema välisturistidele kahekuulist Indoneesia viisat. Mujal (sh Kuala Lumpuris ja Penangis, kuhu veel aasta tagasi just sel eesmärgil sõideti) öeldavat niisuguse soovi peale, et ostke piirilt ühekuuline viisa. Maale pääseb üheks kuuks ka viisavabalt ja tasuta, kuid ilma võimaluseta riigis viibimist pikendada. Ühekuulist tasulist viisat saab pikendada vaid kuu võrra, kahekuulist aga ühe kuu kaupa neli (!) korda. Niisiis läheme hingevärinal hommikul kella kaheksaks saatkonna ukse taha tunglema, olles juba ees ootavas indoneeslastest rahvamassis ainsad kahvanäod. Saame järjekorranumbrid, täidame ankeedi ja anname meid lauda kutsunud prouale üle maale sisenemise ja sealt lahkumise piletite koopiad (viimase jaoks soetasin odavamapoolsed laevapiletid Indoneesiast Singapuri, mida me tõenäoliselt ei kasuta), umbes 45 euro jagu raha ühe viisa kohta, fotod ja loomulikult passid. Ekraanitõmmised meie krediitkaartide limiidiga palun sealsamas välja trükkida, mis näib olevat samuti tavaline praktika. Kõik sujub nagu lepase reega, lahkume juba vähem kui tund pärast saabumist säravate silmadega, olles kella neljaks passidele järele kutsutud. Milline vedamine!
  • Milline ebaõnn, aga päev enne poja kojulendu lõpetavad Ahto üsna hiljuti soetatud telefoni (Samsung Galaxy S8+, olge hoiatatud) kõik sensorid korraga töö. Telefonil kestab veel garantii, nii et saadame selle Eestisse remonti. Mõte ilma hakkama saada, kuni katkine terveks tehakse ja meile järele saadetakse, püsib elujõulisena täpselt nii kaua, kuni vana telefon on silmapiirilt kadunud, mina kaubanduskeskuses sel hetkel samuti, ja Ahtol avaneb suurepärane võimalus endale ilma süümepiinade ja minu õiendamiseta uuem mudel ehk S9 osta. Milline vedamine!
  • Milline ebaõnn, kui armun samas kaubanduskeskuses esimesest pilgust ühte väiksesse Thule seljakotti, aga see on täiesti valet karva ehk erkkollane. Tahan nimelt oma senise ühe sangaga päevakoti mugavama vastu välja vahetada, kuid pole seni õiget asemele leidnud. Kollane oleks aga varsti sama pruun kui mu praegune kott. Uurime müüjalt, käime ka ühes teises keskuses, otsime internetist, aga mujal me selliseid müügil ei näe. Otsustan otsinguid jätkata Indoneesias. Ja siis ühel järjekordsel mittemidagitegemise päeval mõtlen, et läheks uuriks veel ühest kaubanduskeskusest. Ahto märkab juba eemalt nii õiget poodi kui ka õiget värvi kotti, mis osutub ka ainsaks. Milline vedamine!
  • Milline ebaõnn, kui läheme postkontorisse, et vana kott Eestisse saata, aga see ei mahu napilt rahvusvahelise saadetise ümbrikku ja pakkimisvahendeid selles postkontoris ei müüda. Hakkame otsima lähimat poodi, kust osta paberit, teipi jms, ning leiame kümneminutise jalutuskäigu kauguselt ühe hiinlaste kontoritarvete poe. Sealne proua otsib välja paberi, teibi, kile, paneb ka ise käed külge, et pakk saaks korralik. Pärast ütleb meie küsimuse peale, palju me võlgneme, et ei midagi, see on niisama. Milline vedamine!

 

Malaisiast nii ja naa, 2

Neljapäeval lendame Malaisiast ära. Mis seekord silma hakkas? Mina olen siin juba teist korda ja oma varasemad muljed samuti üles tähendanud.

  • Tänaval ringi vaadates tundub, et hiinlasi elab siin vähemalt sama palju kui malailasi. Asja uurides selgub, et see mulje ei peta – kuigi hiinlasi on Malaisias 23,4%, elab enamik neist linnades, ka suurem osa ärisid kuulub neile.
Kus elavad hiinlased, seal müüakse ka linnupesi. Eks ikka supi keetmiseks.
  • Tänavad on siin mõeldud vaid autodele. Kui mõnes kohas ongi ruumi ka jalakäijatele, siis vaid noortele ja sportlikele. Oled pime või lombakas? Parem ära ela või ela mujal. On tõesti raske ette kujutada, kuidas puudega inimene saaks liikuda teel, mille ühes servas on sügav rentsel ja kus aste üles või alla on peaaegu iga viie meetri järel.
Ohtlik nii jalakäijatele kui ka autodele.
Aeg-ajalt tuleb ka üle rentsli hüpata.
  • Liikluses domineerivad autod, levinumad mudelid on Proton ja Perodua. Rollereid kohtab võrreldes Filipiinidega (Vietnamist rääkimata) vähe. Nendega pidid sõitma vaid noored ja vaesed, teatab meile Grabi-juht. Grab on väga levinud ka kohalike seas ja selle juhid pidid üsna kenasti ära elama, ka autod on neil enamasti uued ja korralikud. Meie näiteks teeme Grabiga ühel päeval koguni viis sõitu. Liikluse puhul üllatab ka fooride tsükli pikkus. Suitsumees jõuaks rahulikult terve sigareti ära tõmmata, enne kui punane tuli rohelisega asendub.
Rollereid on vähe, Malaisias sõidetakse autoga.
  • Paljud söögikohad avatakse alles kell viis õhtul. Seetõttu sööme hommikusööki enamasti ühes ja samas kohas. Arusaam hommikusöögist erineb siin üsna palju sellest, millega meie harjunud oleme. Mulle hakkab meeldima näiteks magusa kookosetäidisega röstsai (kaya bread), mida kastetakse sojakastme ja vedela munakollase sisse. Pannkooke serveeritakse koos mee, munapudru ja peekoniga. Putru saab tänavatoidukohvikutes ka, aga seda nimetatakse lihapudruks, nii et jätan proovimata. Kõikvõimalikest nuudli- ja riisitoitudest saab ühel hetkel siiski isu täis, aga kui Filipiinidel sõime sel puhul tänavanurgalt ostetud mangosid poest ostetud jogurtiga, siis siin värskeid puuvilju iga nurga peal ei müüda ja nende leidmiseks tuleb omajagu vaeva näha. Meie lähipoe puuviljalett koosneb põhiliselt pakendatud importõuntest.
Kookosetäidis röstsaia vahel, sojakaste ja vedel muna sobivad kummalisel kombel väga hästi kokku.
Pannkook peekoni ja munapudruga on veidi imelikum kombinatsioon.
  • Söögikohtades on armas komme, et kõike saab jagada. Olete kolmekesi, aga vaid üks on näljane ja tellib endale karriroa? Kahvlid ja taldrikud tuuakse kolmele. Ka üht koogitükki ostes saavad kahvlikese kõik, kes lauas istuvad.
Tiramisu serveeriti mõlemale.
  • Kui toit ja transport on Malaisias veidi kallim kui mujal Aasias, siis õlle hind teeb säästlikumale reisijale (kelleks ka meie tahaksime kunagi areneda) lausa haiget. Levinuim õllemark on Tiger, mida toodetakse Singapuris, aga väga sageli pakutakse ka Guinnessit ja Heinekeni. Veidi odavamad on Hiina õlled Anchor, Snow, Tsingtao. Tasub siiski otsida ja vaeva näha, sest eri pubides võib hinnavahe olla kahekordne ja rohkemgi.
Et ei tekiks mingit vääritimõistmist!
  • ATMidega tekib probleeme ka Malaisias. Vähemalt Ahtol, kellel on komme katta PINi sisestamise ajaks klaviatuur käega ja PIN siis liigutusmälu järgi sisse toksida. Mõne panga ATMi klaviatuuridel on numbriklahvid teises järjekorras ja nii õnnestub Ahtol oma deebetkaart peagi lukku toksida. Teadet, et PIN on vale, iga masin paraku ei kuva. Teha pole midagi, täitsa enda süü. Eestist uue kaardi tellimine on paraku kallim kui edaspidi krediitkaardiga raha välja võtta.

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.