Väljasõit rohelusse

“Olge Indoneesias ettevaatlikud,” ütleb Borneol Kuchingi ühes pubis kohalik mees, kes on käinud seal 15 korda ja neist kahel sattunud terrorirünnaku piirkonda – korra kristliku kiriku ja korra Austraalia saatkonna lähedal.

Surma külvavad džihaadiemmed, -issid ja -lapsed pole, nagu hiljutistest uudistest selgunud, Indoneesias aga ainuke oht. Võid siin saada pihta vulkaanipurskega. Minna põhja ülerahvastatud praamiga. Jääda lihtsalt kadunuks, kuni sind avastatakse püütoni seest. On selge, et nii ohtlikul maal meil juba igav ei hakka.

Ületame esimest korda elus ekvaatori ja paneme jalad maha Java saarel. Jakarta uus lennujaam on muljet avaldavalt moodne kuni tualettideni välja. Ma ei lase end viimaste ägedatest hügieenilahendustest aga eksitada – Aasias rännates peab vaim olema valmis ka bussijaama nurgataguseks “jalajälgedega” peldikuks, millel uksehaak on küljest roostetanud.

Jakarta lennujaamas kipuvad inimesed tulekustuteid pildistama. Ei saanud minagi teisiti.

Et Jakartast kiiresti minema saada, istume lennujaamas bussi plaaniga olla umbes kahe tunni pärast Bandungis. Meil õnnestub selles üsna mugavas bussis aga isegi neli tundi veeta, sest kaks kulub ummikutest väljasaamiseks. Bandung on mägedes asuv linn, mida kutsuti omal ajal millegipärast Java saare Pariisiks. Praegu armastavad jakartalased sinna nädalalõpuväljasõite teha: linnas ostlemas käia ja ümbruskonna loodust ning jahedamat-värskemat mäestikuõhku nautida.

Bandung ja Pariis — nagu kaks tilka vett.
Bandung on Indoneesia suuruselt neljas linn, kus elab üle 2,5 miljoni inimese. Hetke pärast näeb see ristmik välja nagu herilasepesa.

Jalutamine Bandungi kesklinnas on täis sportlikke väljakutseid. Peale meie see kedagi ei rõõmusta, sest keegi peale meie mööda linna jalutada ei ürita. Normaalsed inimesed liiguvad autoga. Või rolleriga. Või äärmisel juhul velorikšaga.

Vaata, kuhu astud. Ka need naised liiguvad ainult autoni. Või siis velorikšani, ma ei jäänud uudistama.
Isegi pimedatele on rajad. Põmaki!

Mäestikuõhk Bandungis on rikkalik, õhukvaliteedi näit suisa 162 ehk rõõmsalt erkpunane. Kodus juba kopsudele sellist buketti ei pakuta, Tallinna näit on samal ajal roheroheline 10.

Oo, siia mahub jalutama.
Ei, aitäh, me ei taha sõita, me tahame kõndida!
Lõpuks ometi üks jalakäijasõbralik tänav. See on kuulus Braga, kust peale kunstikaupmeeste leiab ka suure hulga toredaid kohvikuid ja restorane.
Põikame ka kõrvaltänavatele.
Sõbralik mees, kes teab Euroopat küll: tema tütar läks Milanosse mehele. Selle peale naerame!
Vaata, ema, bule! Nii nad meid, valgeid turiste kutsuvad.
Naljakad tüübid, käivad jala ja pildistavad!
Kinnisvara südalinnas: jõevaatega apartmendid, mõnel isegi oma rõdu.

Kui oleme paar päeva linnaõhku nautinud, otsustame nagu kohalikudki teha väljasõidu rohelusse. Laseme hommikul Grabil end bussijaama viia ja istume kõigi mugavustega mikrobussi.

Essad! Hakkame nüüd minema!

See ei liigu paigalt enne, kui kohad on täis. Esmavaatlusel mahub bussi 12 inimest, aga kohe selgub, et oleme oma hinnangutes liiga konservatiivsed. Reisijaid tuleb järjest juurde, kuni oleme nagu sprotid sõbralikult kokku litsutud. Ka siis suudetakse meie konservi veel mõne inimesega tihendada. Juba tunni aja pärast on 19 reisijat bussi pakitud ja istumisest kangeks jäänud ning on aeg teele asuda. Bussijuht mahub vaevu oma istmele ära ja peab juhtima külg ees, sest tema kõrvale on pressitud kolm naist.

Seda pinki, millel nemad istuvad, tootja ette ei näinud. Nii kitsal pingil ei saagi minu meelest istuda.

Väljasõit rohelusse koosnebki põhiliselt sõidust ja selle vahele jäävatest seisakutest. On pühapäev ja suur hulk inimesi asunud liikvele sama eesmärgiga kui meie. 50 km kaugusel asuvasse sihtkohta jõuame (ühe kiire ümberistumisega) nelja tunni pärast. Eestis käiks selle ajaga peaaegu Tartus ära, aga ega meil kiiret ole. Salvestame mälupilte küladest ja mägedest ning hoiame pöialt, et meie kronu suudaks end järsema tõusu peal ikka üles vedada. Korra vajume paigalt võttes pauguga ka taga seisvale rollerile otsa, aga mis ta siis ronib meile ahtrisse. Õhk muutub järjest jahedamaks, see-eest saadavad meid kogu tee juba harjumuspärased heitgaasid.

Peale heitgaaside avaneb teises bussis võimalus hingata sisse ka umbrohumürki. Meid ei hävita isegi see!

Kui ükskord kauaoodatud rohelusse jõuame, panen endale näomaski ette. Osalt kaitseks väävliaurude eest, aga veel rohkem selleks, et saaksin rahulikult ringi vaadata, selle asemel et koos kohalikega nende Instagrami-konto jaoks poseerida. Sest mis saab olla indoneeslase jaoks parem mälestus nädalalõpuväljasõidust kui pilt koos valge turistiga? Pilt koos valge turistiga rohelise kraatrijärve taustal!

Mister, teeme pilti!

Putihi kraatrijärv (Kawah Putih), mida oleme vaatama tulnud, asub 2430 m kõrgusel Patuha mäel. Viimati purskas see väidetavalt 1600. aasta paiku, aga väävliaure eraldub siiani. Temperatuur on siin kodune, veidi üle 10 kraadi. Järv muudab vastavalt väävlisisaldusele värvi rohekast valge ja pruunini. Kunagi on siin ka väävlit kaevandatud, nüüd teenitakse turistide pealt.

Paremas servas keskel on näha valgeid väävlijugasid taeva poole tõusmas.

Kui oleme umbes pool tundi looduses veetnud, asume tagasiteele, et jõuda meie ümberistumise linna viimase bussi peale.

Nagu näha, pakutakse meile seekord kõiki mugavusi.
Ei, pigem siiski head huumorit.

Tagasi linna jõuame kella seitsmeks, kogu keha looduses käimisest kange ning kopsud täis väävliaure ja heitgaase. Oli meeleolukas!

 

 

 

2 thoughts to “Väljasõit rohelusse”

    1. Eks ole. :) Kawah Ijen, üks eriti põnev vulkaanikraater ja väävlijärv, jääb pärast sellist kogemust aga vahele. Ma pole nõus üle veerand tunni maski kandma, kuid seal vist teisiti ei saa.

Leave a Reply to Inge Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.