Vita brevis est

Indoneesia on tohutu suur, aga meile jääb taaskord pisut kitsaks. See-eest avastame järgmise linna tänavatelt midagi, mis elustki suurem. Või pikem. Või siiski mitte?

Et tagumiselt teelt väljuvale rongile saada, tuleb Bandungi jaamas siseneda eespool seisvatesse rongidesse ja sealt ka enne nende lahkumist väljuda. Sellest loteriist väljume võitjana ja jõuame õigesse sõiduvahendisse, mis peaks meid kaheksa tunniga Yogyakartasse viima. Piletid olen varakult valmis ostnud, sest rong on Javal kiire ja mugav ühistranspordivahend ning müüakse kiiresti täis.

Rongid on Javal mugavad ja üsna täpsed.

Kui piletil märgitud istmeteni jõuame, saame esmalt kõht kõveras naerda ja siis nõutult kukalt kratsida. Kuidas ma küll sellised kohad olen soetanud?

Kui ei oska jalad kaela taga istuda, leia endale teine koht.

Priority seats imikutega reisijatele, vanainimestele, rasedatele, invaliididele. Eksitav info! Siia mahuvad ainult jalutud ja Vello Vaher! Veebis kohti kinnitades (võtsin, mis süsteem ise pakkus) polnud mingit märget, et tegu ei ole tavaliste istmetega. Otsustan siiski proovida, kas minus peitub veidi akrobaati.

Kõrvalrea mees prahvatab tulemust nähes kõva häälega naerma. Mu põlved jäävad naba kõrgusele vastu seina ja jalad on liikumatuks aheldatud. Kui Ahto sinna poeks, tuleks ta pärast saega välja lõigata. Näitame olukorda mööduvale asjapulgale, kes teeb kiire liigutuse seljatoega, nii et iste vahetab sõidusuunda. Paraku on kohe selge, et nii pidi istudes läheb kakluseks jalaruumi pärast vastas istuvate reisijatega, lisaks hakkan ma kitsamaks jäänud ja allapoole kaldega istmelt maha libisema.

Pildilt eriti aru ei saa, aga niipidi istmel püsimiseks tuleb jalad toetada ette, vastas istuja jalgade vahele.

Pärast selgitamisi indoneesia keeles (vastas istuv noormees), inglise keeles (meie), kehakeeles (samuti meie) lahkub rongiülem mõistvalt noogutades. Meie istume, kus saame, kuni järgmises peatuses kõik kohad vagunis täis saavad. Midagi ei juhtu. Ahto saadab rongiülemale, kelle telefoninumber on reetlikult seinal, ingliskeelse SMSi indoneesiakeelse Google’i-tõlkega, mis ütleb: see iste on valesti paigaldatud (ongi, teistes vagunites on samad istmed normaalse jalaruumiga) ja me palume leida endale uued kohad. Kirjalik pöördumine mõjub. Ülemõõdulised tülikaks muutunud reisijad juhatatakse teise vagunisse, priority-istmetele, mis on õigesti paigaldatud.

Ülejäänud rongisõit on suuresti puhas nauding, väärides turismiatraktsiooni staatust. Vaated akna taga haaravad meid täielikult. Igas kasvujärgus riisiterrassid, taamal mägede kontuurid, ees järsud orud, vahepeal külad ja koduõued, kust rong sama hästi kui läbi sõidab, nii et näeb nagu peopesal, kuidas inimesed Java saarel elavad. Soovitan see ette võtta, aga ärge ostke pileteid esimese vaguni vasakpoolsesse esimesse ritta!

Maastik läbi määrdunud rongiakna, sellest ka kehv kvaliteet. Uhkemad vaated saavad läbi aknaprao õnneks videosse võetud.
Sellel teekonnal täitsa tavaline vaade.

Yogyakartasse (ehk Jogjasse) jõuame täpselt siis, kui sõiduplaan ette näeb. See suhteliselt madal linn hakkab meile kohe meeldima. Eks vaadake ise.

Siin on toredaid kitsaid tänavaid.
Peatänaval lasevad muude sõidukite vahel ringi hobuvankrid. Seal kohtame ka nutikat ärimeest, kes küsib, kas elame Tartus või Tallinnas. Ja kiidab meie šokolaadi. Siis aga soovitab oma batikat vaatama tulla.
Järgmisel päeval läheme uudistama, kuidas elatakse meie hotellist mööda voolava jõe ääres.
Vaeselt, aga värviliselt. Nagu selle naise kodus, kes on ka ise nende tööde autor.
Ka kitsastes oludes saab luua rõõmsa keskkonna.
Kui annet napib, tuleb lihtsalt värvi hankida.
Mida pöörasemad värvid, seda ägedam.
Ükski pind ei pea tühjaks jääma.
Ükski maja ei pea hall olema.
Pigem olgu siis juba must.
Või lilla, kui näiteks auto juba on must.
Tühjad seinad on siin defitsiit.
Ka velorikšad maalitakse värviliseks.
Kuhu mahub, pannakse taimed kasvama.
Seegi jõeäärne aed ei jää halliks, redel on juba valmis tõstetud. Kes hakkab Tom Sawyeriks?
Tohoh! Riisipõld keset linna?
Veel üks! Jogja koosneb justkui küladest.
Igasse külla ehk piirkonda viib oma värav.
Linna lõunapoolsemates piirkondades on kunstnike kätt eriti palju tunda.
Üks kuulus kohalik tänavakunstnik on Anagard. Vt ka siit.
Satume otse keset loomeprotsessi. Ei, see on nimetissõrm, mitte keskmine.
Õhtu on ammu käes, aga nii palju oleks veel pildistada. Kas pole äge palmiline?
Tagasitee koju, vabandust, hotelli, on täis takistusi.

Oleme oma päevadega Jogjas nii rahul, et ei häiri meid ei pöörane liiklus, viis korda ööpäevas igast suunast kostev võimendusega kakofoonia minarettidest ega otse üle kesklinna maanduvate lennukite justkui lahingumüra, mis vahel öösel üles ehmatab. Jogja on suurepärane linn neile, kes armastavad nurgatagustes luusida.

Kolm kuud teel oldud, preemiaks suures koguses ägedat tänavakunsti. See ars ei pruugi olla longa, kui teda üles ei pildista.

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.