Indoneesia on tohutu suur, aga meile jääb taaskord pisut kitsaks. See-eest avastame järgmise linna tänavatelt midagi, mis elustki suurem. Või pikem. Või siiski mitte?
Et tagumiselt teelt väljuvale rongile saada, tuleb Bandungi jaamas siseneda eespool seisvatesse rongidesse ja sealt ka enne nende lahkumist väljuda. Sellest loteriist väljume võitjana ja jõuame õigesse sõiduvahendisse, mis peaks meid kaheksa tunniga Yogyakartasse viima. Piletid olen varakult valmis ostnud, sest rong on Javal kiire ja mugav ühistranspordivahend ning müüakse kiiresti täis.
Kui piletil märgitud istmeteni jõuame, saame esmalt kõht kõveras naerda ja siis nõutult kukalt kratsida. Kuidas ma küll sellised kohad olen soetanud?
Priority seats imikutega reisijatele, vanainimestele, rasedatele, invaliididele. Eksitav info! Siia mahuvad ainult jalutud ja Vello Vaher! Veebis kohti kinnitades (võtsin, mis süsteem ise pakkus) polnud mingit märget, et tegu ei ole tavaliste istmetega. Otsustan siiski proovida, kas minus peitub veidi akrobaati.
Kõrvalrea mees prahvatab tulemust nähes kõva häälega naerma. Mu põlved jäävad naba kõrgusele vastu seina ja jalad on liikumatuks aheldatud. Kui Ahto sinna poeks, tuleks ta pärast saega välja lõigata. Näitame olukorda mööduvale asjapulgale, kes teeb kiire liigutuse seljatoega, nii et iste vahetab sõidusuunda. Paraku on kohe selge, et nii pidi istudes läheb kakluseks jalaruumi pärast vastas istuvate reisijatega, lisaks hakkan ma kitsamaks jäänud ja allapoole kaldega istmelt maha libisema.
Pärast selgitamisi indoneesia keeles (vastas istuv noormees), inglise keeles (meie), kehakeeles (samuti meie) lahkub rongiülem mõistvalt noogutades. Meie istume, kus saame, kuni järgmises peatuses kõik kohad vagunis täis saavad. Midagi ei juhtu. Ahto saadab rongiülemale, kelle telefoninumber on reetlikult seinal, ingliskeelse SMSi indoneesiakeelse Google’i-tõlkega, mis ütleb: see iste on valesti paigaldatud (ongi, teistes vagunites on samad istmed normaalse jalaruumiga) ja me palume leida endale uued kohad. Kirjalik pöördumine mõjub. Ülemõõdulised tülikaks muutunud reisijad juhatatakse teise vagunisse, priority-istmetele, mis on õigesti paigaldatud.
Ülejäänud rongisõit on suuresti puhas nauding, väärides turismiatraktsiooni staatust. Vaated akna taga haaravad meid täielikult. Igas kasvujärgus riisiterrassid, taamal mägede kontuurid, ees järsud orud, vahepeal külad ja koduõued, kust rong sama hästi kui läbi sõidab, nii et näeb nagu peopesal, kuidas inimesed Java saarel elavad. Soovitan see ette võtta, aga ärge ostke pileteid esimese vaguni vasakpoolsesse esimesse ritta!
Yogyakartasse (ehk Jogjasse) jõuame täpselt siis, kui sõiduplaan ette näeb. See suhteliselt madal linn hakkab meile kohe meeldima. Eks vaadake ise.
Oleme oma päevadega Jogjas nii rahul, et ei häiri meid ei pöörane liiklus, viis korda ööpäevas igast suunast kostev võimendusega kakofoonia minarettidest ega otse üle kesklinna maanduvate lennukite justkui lahingumüra, mis vahel öösel üles ehmatab. Jogja on suurepärane linn neile, kes armastavad nurgatagustes luusida.
