(Monu)mentaalsed momendid

Valgest uduvahust kerkivad välja džungli mustjasrohekad ladvad. Petlikult rahuliku kaksikvulkaani tagant esialgu arglikult piiluv päike pintseldab peagi taeva üle kõige julgemate toonidega. Mäed ümberringi, teeskleb vasakul puhkamist teinegi kaksikvulkaan. Maailma suurimal budistlikul templil on mõõtmatult lummav asukoht.

Istun ihuüksi suurel tahutud kivil, jälgin mägede kontuure, valguse muutumist, pilvetriipude kuju ja udu väga aeglast hajumist, kuulen tsikaade ja linde, tunnen, kuidas päikesekiired võitlevad hommikujahedusega.

“Palun tulge, teeme pilti!” toob ajamasin indoneeslannast turisti näol mind 9. sajandist hopsti! tänapäeva. Ajan end vastumeelselt püsti ja manan näole ilmselt üsna sunnitud naeratuse. Vahepeal on päikesetõusu vaatama tulnud turistid lahkunud ning nende asemele saabunud lärmakad seltskonnad, kes otsivad paremaid nurki ja kaadreid enda jäädvustamiseks.

Need olid siiski kosutavad hetked, mis tegid ühe võimsa vana ehitise külastamisest hoopis teistlaadi elamuse (ja mille eest võin tänada töötamist avatud kontoris, kus õppisin selgeks väljalülitumiskunsti).

Lähen uurima bareljeefe templi alumistel astmetel, kui minu poole pöördub kaks kohalikku tüdrukut palvega nende küsimustele vastata –  kooli jaoks on vaja siinsamas inglise keele praktikat teha. Kuna Ahto mulle kuskil silma ei hakka, olen nõus. Jutustan neile Eestist ja uurin Indoneesia kohta. Umbes tunnike hiljem haaran telefoni. “Kus oled, Ahto?” – “Räägin juttu kahe koolitüdrukuga, kes teevad minuga oma inglise keele praktikat.”

Kui enamik turiste tuleb Borobuduri, nagu nüüd kogu kanti nimetatakse, vaid templit vaatama ja kiirustab kohe minema, siis meie oleme end sättinud kolmeks ööks templi lähedale külalistemajja ja rentinud sealt ka ajaloolise ümbrusega sobivalt veidi antiikse olemisega rolleri. Selle pidurid hakkavad tööle juba teisel vajutusel ja väike lenksuloks lisab sõidule rahustavat ujuvust, nii et saame vasakpoolset liiklemist meelde tuletades naudinguga ümberkaudseid külasid avastada.

Läheme ka vaatama üht kohalike seas järjest populaarsemaks muutuvat kirikut. See asub mäe otsas, kuhu ühe kristlasest Jakarta mehe tõi 30 aastat tagasi päikesetõusu vaatama tema siinkandis elanud alluv. Ülemus tundis seal ära koha oma hiljutises nägemuses, mis kujutas kirikut mäe otsas, mille ta pidi ehitama kõigile rahvastele religioonist hoolimata. Mees pidas seda jumalikuks teetähiseks ja nüüd ongi mäe otsas hiiglaslik … kana.

Maja, mis meie koduteele jääb, paneb aga küsima, milline nägemus tabas selle autorit. Kas tehti ettepanek pildistada jumalat ennast?

Leian Google’i kaardilt üsna meie öömaja lähedal asuva vaateplatvormi ja minus võtab võimust päikeseloojanguterrorist. Ahto annab alla ja sõidame uurima selle juurdepääsu. Kaart saadab meid üles mööda nii järsku teed, kus isegi jala on raske kõndida – meie kümneaastane roller keeldub isegi üht meist edasi vedamast. Pärast mitmeid lähenemisi eri poolt leiame lõpuks teeotsa, mis meie meelest enam sihtpunktist väga kaugele (alla) ei jää, hülgame ratta ja hakkame jala üles rühkima. Tee viib rajani, mille ääres on isegi paar maja ning mida mööda kohalikud mäest oksi ja muud kasutuskõlblikku alla tassivad. Nad annavad mõista, et siit minnes vaadet jätkub, ja naeravad laginal, nähes meie otsivaid samme kindlama toetuspunkti leidmiseks. Küsimus, kuidas mööda järsku kruusapurust rada pärast loojangut uuesti alla saame, meie pead sel hetkel eriti ei vaeva.

Üsna kõrgelt leiame ka kohalike rajatud peenramaa. Tundub, et just siin võiksid üksikuid naisi rünnata näljased püütonid. Lepime Ahtoga kokku, et kui midagi sellist peaks juhtuma, haarab ta esmalt kaamera ning alles vastava märksõna peale võib filmimise lõpetada ja appi tulla.

Kui lõpuks kaamerad päikeseloojangu poole suuname, näeme esimese asjana vastas oleva mäe veerel platvormi, mida me pea pool päeva otsinud oleme. Kaart juhatas meid valele mäele.