(Monu)mentaalsed momendid

Valgest uduvahust kerkivad välja džungli mustjasrohekad ladvad. Petlikult rahuliku kaksikvulkaani tagant esialgu arglikult piiluv päike pintseldab peagi taeva üle kõige julgemate toonidega. Mäed ümberringi, teeskleb vasakul puhkamist teinegi kaksikvulkaan. Maailma suurimal budistlikul templil on mõõtmatult lummav asukoht.

Istun ihuüksi suurel tahutud kivil, jälgin mägede kontuure, valguse muutumist, pilvetriipude kuju ja udu väga aeglast hajumist, kuulen tsikaade ja linde, tunnen, kuidas päikesekiired võitlevad hommikujahedusega.

“Palun tulge, teeme pilti!” toob ajamasin indoneeslannast turisti näol mind 9. sajandist hopsti! tänapäeva. Ajan end vastumeelselt püsti ja manan näole ilmselt üsna sunnitud naeratuse. Vahepeal on päikesetõusu vaatama tulnud turistid lahkunud ning nende asemele saabunud lärmakad seltskonnad, kes otsivad paremaid nurki ja kaadreid enda jäädvustamiseks.

Need olid siiski kosutavad hetked, mis tegid ühe võimsa vana ehitise külastamisest hoopis teistlaadi elamuse (ja mille eest võin tänada töötamist avatud kontoris, kus õppisin selgeks väljalülitumiskunsti).

9. sajandil valmis saanud templit ehitati ligikaudu 70 aastat. Umbes sada aastat hiljem see hüljati, tõenäoliselt asustati tollane kuningriik ümber vulkaanipursete tõttu. Indoneesia aktiivseim vulkaan Merapi (paremal) koos oma kaksiku Merbabuga asub 45 km kaugusel.
Templist kuulis 19. sajandil Java ajaloost huvitunud ja siin valitsenud britist kuberner. Lagunenud ja džunglisse kasvanud ehitise väljapuhastamise võttis ette hollandi insener. Selle tulemusena sai templist aga koht, kust käidi toredaid suveniire varastamas.
Templit otsustati paremini kaitsta alles 20. sajandi alguses, mil see ka põhjalikumalt restaureeriti.
Aastal 1991. saadi valmis korraliku nüüdisaegse restaureerimisega ja lisati monument UNESCO maailmapärandi nimekirja.
2010. aastal tuli tempel välja puhastada paksu tuhakihi alt, mille põhjustas Merapi purse, viimati jõudis Merapi tuhk templini selle aasta mais. Arutletakse ka selle üle, kuidas kaitsta templikive miljonite turistide põhjustatud kulumise eest.

Lähen uurima bareljeefe templi alumistel astmetel, kui minu poole pöördub kaks kohalikku tüdrukut palvega nende küsimustele vastata –  kooli jaoks on vaja siinsamas inglise keele praktikat teha. Kuna Ahto mulle kuskil silma ei hakka, olen nõus. Jutustan neile Eestist ja uurin Indoneesia kohta. Umbes tunnike hiljem haaran telefoni. “Kus oled, Ahto?” – “Räägin juttu kahe koolitüdrukuga, kes teevad minuga oma inglise keele praktikat.”

Bareljeefidel kujutatu põhjalikuks uurimiseks võib ilmselt kuluda aastaid.
Minuga tegid intervjuu vasakpoolsed piigad.

Kui enamik turiste tuleb Borobuduri, nagu nüüd kogu kanti nimetatakse, vaid templit vaatama ja kiirustab kohe minema, siis meie oleme end sättinud kolmeks ööks templi lähedale külalistemajja ja rentinud sealt ka ajaloolise ümbrusega sobivalt veidi antiikse olemisega rolleri. Selle pidurid hakkavad tööle juba teisel vajutusel ja väike lenksuloks lisab sõidule rahustavat ujuvust, nii et saame vasakpoolset liiklemist meelde tuletades naudinguga ümberkaudseid külasid avastada.

Küla meie lähistel.
Maaelu veidi kaugemal.

Läheme ka vaatama üht kohalike seas järjest populaarsemaks muutuvat kirikut. See asub mäe otsas, kuhu ühe kristlasest Jakarta mehe tõi 30 aastat tagasi päikesetõusu vaatama tema siinkandis elanud alluv. Ülemus tundis seal ära koha oma hiljutises nägemuses, mis kujutas kirikut mäe otsas, mille ta pidi ehitama kõigile rahvastele religioonist hoolimata. Mees pidas seda jumalikuks teetähiseks ja nüüd ongi mäe otsas hiiglaslik … kana.

Autori nägemuse järgi pidi kirik tulema tuvikujuline, aga kui see valmis sai ja linnule kroon pähe tehti, sarnanes see kõigi meelest rohkem kanaga. Nii kutsutaksegi hoonet kanakirikuks.
Palvetamiseks on siin ruumid nii budistidele, moslemitele kui ka kristlastele.
Samas kulub ära ka veidi kasvatustööd ateistidele või muude pahede küüsis olijaile.

Maja, mis meie koduteele jääb, paneb aga küsima, milline nägemus tabas selle autorit. Kas tehti ettepanek pildistada jumalat ennast?

Selgub, et tegemist on atraktsiooniga: siin pakutakse võimalust teha illusioon-fotosid.

Leian Google’i kaardilt üsna meie öömaja lähedal asuva vaateplatvormi ja minus võtab võimust päikeseloojanguterrorist. Ahto annab alla ja sõidame uurima selle juurdepääsu. Kaart saadab meid üles mööda nii järsku teed, kus isegi jala on raske kõndida – meie kümneaastane roller keeldub isegi üht meist edasi vedamast. Pärast mitmeid lähenemisi eri poolt leiame lõpuks teeotsa, mis meie meelest enam sihtpunktist väga kaugele (alla) ei jää, hülgame ratta ja hakkame jala üles rühkima. Tee viib rajani, mille ääres on isegi paar maja ning mida mööda kohalikud mäest oksi ja muud kasutuskõlblikku alla tassivad. Nad annavad mõista, et siit minnes vaadet jätkub, ja naeravad laginal, nähes meie otsivaid samme kindlama toetuspunkti leidmiseks. Küsimus, kuidas mööda järsku kruusapurust rada pärast loojangut uuesti alla saame, meie pead sel hetkel eriti ei vaeva.

Otsi kohta, kus sa saad …
… ja lükka teine alla.

Üsna kõrgelt leiame ka kohalike rajatud peenramaa. Tundub, et just siin võiksid üksikuid naisi rünnata näljased püütonid. Lepime Ahtoga kokku, et kui midagi sellist peaks juhtuma, haarab ta esmalt kaamera ning alles vastava märksõna peale võib filmimise lõpetada ja appi tulla.

Peenramaa peaaegu taevas.

Kui lõpuks kaamerad päikeseloojangu poole suuname, näeme esimese asjana vastas oleva mäe veerel platvormi, mida me pea pool päeva otsinud oleme. Kaart juhatas meid valele mäele.

Päike on veel kõrgel, aga valgus juba kütkestav.
Oodatud hetk. (Pluss leia pildilt kaua otsitud platvorm.)

 

 

6 thoughts to “(Monu)mentaalsed momendid”

  1. Kas vasakus ülemises nurgas veidi madalamal päikesest?

    Seal on päikeseloojangud – tõusud teist nägu kui mul olid merel. Aga ilusad on mõlemal pool.

    1. Ei ole, meie ronisime platvormist kõrgemale. :) Merel on jah valgus hoopis teistsugune, peegeldus ju ka.

  2. Kana on päris tore kirik :) Kas lasite seal kaamerakirikus ka mõne illusioonifoto teha? Väga kaunid vaated . Meil siin on kuumalaine, peab suu kinni käima, muidu voolab sulanud aju suukaudu välja :D

    1. Ei, me sisse ei läinud, vaatasime neid võimalusi väljast stendil. Oleks saanud teha nt pildi, et Ahto on kämblapikkune ja mina ähvardan teda kulbiga. Teised olid lahjemad. :)
      Lugesin uudistest, et sotsidel ongi kuumaga ajud välja voolanud. Siin on ööd suisa jahedad, vaid 15 kraadi, kui templisse minema hakkasime. Päevad pole ka nii kuumad kui eelmistes riikides.

  3. Ega seda ei taha teadagi, kuidas see kuumus poliitikutele mõju avaldab:) Mõnusat kulgemist ja ootan uusi kajastusi.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.