Mina ja jõgi, mina ja mägi, mina ja kuu, mina ja puu. Enda pildistamine on vaieldamatult indoneeslaste lemmikhobi. Koos jõe, mäe, maja või puuga või hoopis nende asemel passib endast tehtud pildile hästi ka mõni kahvanägu.
“Bule!” hüüatab Malangi vikerkaarevärvilises linnaosas vastu tulev indoneesia turist. “Photo!?” küsib ta pigem retooriliselt ja sätib end meie kõrvale seisma. Nurga tagant tormab tema järel välja terve kamp ja asub samuti positsioonidele.
Kõik nii julged ei ole ja üsna sageli avastan, et keegi püüab minu läheduses endast selfit teha. Ahtoga tuleb seda vähem ette, sest ta pea kipub kaadrist välja jääma.
“Härra, kas te saaksite mind aidata?” küsib Ahtolt indoneeslasest mees, väike laps süles. Selge, laps on näljas, teeme mõlemad mõttes kiire järelduse. “Mul on vaja abi teie pikkuse tõttu.” Ahaa, asi on hoopis selles, et ta ise ei ulata kuskile, kuhu vaja. “Tulge, palun!” Järgneme mehele ümber nurga. Seal ootab tema naine. “Me soovime, et meil sünniks poeg, kes kasvab sama pikaks.” Ahto ilmest on näha, et ta teab väga hästi, kuidas naine saaks sama pika lapse, ja ta on nii sirgjoonelisest pakkumisest veidi segaduses. “Palun pange oma käsi mu naise kõhu peale.” Alles siis märkame, et naine juba on rase. “Kas see on ikka OK?” küsib Ahto naiselt üle. Too noogutab innukalt. Ahto panebki siis korraks käe naise kõhule. Täitsa kindlasti sünnib neil nüüd hiiglane!
Malang on Jogjast kaheksatunnise rongisõidu kaugusel ja sai valitud vahepeatuseks teel Bromo vulkaani juurde – erinevalt alternatiividest olevat siin ka midagi silmale vaadata. Kuigi suhtun sellesse lubadusse kerge skepsisega, näeme juba linna sisse sõites rongiaknast värvide pillerkaart, mis paneb terve vagunitäie rahvast pead pöörama.
Meie öömaja asub piirkonnas, mis näeb välja euroopalikum kui Euroopa ise. Kena roheline kant täis villasid ja parke, lisaks iga nurga peal paar ägedalt disainitud kohvikut ning puhas ja – ma ei usu oma nina – peaaegu lõhnatu turg. Esimest korda Indoneesias saame siin ka normaalselt magada, sest selles linnaosas pole (kuulda) ühtki mošeed, mis annaks pool viis öösel valjuhääldist kogu ilmale teada, et on aeg palvetada. Ainus heli, mis õhtul voodisse heites meie tuppa kostab, on purskkaevu vulin maja sisehoovis.
Järgmisel päeval esialgu huupi ringi jalutades satume lemmikloomaturule, kus meil esmalt tekib soov hakata linde pidama, siis kalad soetada ja lõpuks kõik siin müüdavad olendid lihtsalt vabadusse lasta. Oleks see vast mäsu taevas ja maa peal! Üsna suur maa-ala tihedalt täis igat liiki, karva ja suuruses puurilinde, jäneseid, kasse, akvaariumikalu, lisaks ahvid, gekod, kilpkonnad, erakkrabid ja isegi üks tsiibetkass … Nii mõnigi loomaaed kadestaks.
Seejärel leiame end taimeturult, kust tahaks terve konteineri Eesti poole teele saata, kui teaks, et kõik see ilu meie kliimas ka vastu peab.
Indoneeslased armastavad taimi. Veidi leidlikkust ja palju rohelist ning ka ilmetu ümbrus saab hubasem.
Samamoodi armastatakse siin värve. Kohaliku ülikooli noortel tuli tore mõte värvida jõeäärse slummi ilmetud majad vikerkaarekirjuks. See osutus geniaalseks ideeks, mis üha laienes ja sai toetust ka värvifirmalt. Sellest slummist on saanud nüüd Malangi suurim vaatamisväärsus, kuhu kohalikud sisenemiseks pileteid müüvad ja nii järjekindlalt oma elujärge parandavad. Meie leiame kolm erinevat värvilist küla: rohe-valge, sinine ja kirju. Viimasest ongi saanud koht, kus Indoneesia turistid käivad Instagrami jaoks poseerimas. Koos mõne bule’ga, kui võimalik!
Kui õhtul hotelli poole astume, näeme tänava ääres maas istumas sadade meetrite viisi koolilapsi. Milleks iganes nad on sinna kogunenud, aga kahe bule möödumist tervitatakse kisakoori ja lehvitamisega, nii et tunneme end nagu superstaarid ehk siis üsna totralt.
