Põrgukatel podiseb otse paradiisis, saame teada oma järgmisel väljasõidul looduse rüppe.
Olen broneerinud kaks ööd võõrastemajas Bromo vulkaani lähedal Tosari külas. Kui hakkan uurima, kuidas sinna kohale saab, tabab mind totaalne logistiline kimbatus. Oleme küll toredas linnakeses, kuid siit omal käel, ilma reisibüroo kalli tuurita mäele minna on sama mõistlik nagu kõrvade kaudu hambaid parandada. Olen plaane tehes lasknud Malangi võludel end pimestada. Ahto on valmis juba käega lööma, kuid mina ei jäta jonni – Bromo olevat siiski üks paremini ligipääsetavaid aktiivseid vulkaane.
Läheme liinibussi peale ja sõidame ringiga peaaegu teisele poole mäge, Pasuruani linnakesse, mis pole Bromole põrmugi lähemal kui Malang. Tee on sealtpoolt aga kergemini sõidetav ja seda on nõus ka Grabi takso ette võtma, sest ühistransport Tosari külla ei vii. Öömaja enda transfeer tundub sel hetkel ulmeliselt kallis, Grab maksab üle kolme korra vähem. Pärast lõputut kurvitamist kitsastel ja osaliselt remondis teedel üha kõrgemale ja kõrgemale, nii et pea hakkab ringi käima, jõuame lõpuks pilve sisse ehk kohale. Meie öömaja asub 1800 m kõrgusel ja 30 kraadi asemel on siin karastavalt 11.
Et minna Tosari külast üle vulkaanide tõusvat päikest vaatama, ärkame 2.30 öösel, topime selga kõik soojemad riided, mis meil on, ja hakkame kell kolm vaid meie päralt oleva džiibi ja selle juhiga veel kõrgemale mäkke rühkima. Mööda kurvilisi teid siugleb lõputu rodu täpselt samasuguseid masinaid ja nende vahel ukerdavad päikesetõusufännid rolleritel, kes kogu selle vingu endale hommikukohvi asemel sisse ahmivad. Tunni pärast ehk kella neljaks jõuame Penanjakani mäele, u 2500 m kõrgusele. Kogu see üritus on mastaabilt justkui laulupidu, ainult et toimub iga päev. Pikas putkade ja lettide rivis pakutakse süüa-juua ja suveniire, renditakse sooje riideid ja müüakse mütse-salle-kindaid. Kõige parem kraam hommikuooteks on siin tulised tainas küpsetatud banaanid koos kuuma teega. 9 soojakraadiga troopikaöhe sobivad need valatult.
Miks tuleb kohal olla, oodata ja külmetada juba kaks tundi enne päikesetõusu? Kohe pärast trepist ülespoole ronimist ja endale vaatemänguks sobiva positsiooni leidmist saame aru, et paremate kohtade nimel läheb siin rebimiseks. Klammerdume enda ees oleva käsipuu külge ja ajame jalad harki – meid liigutab siit ainult buldooser. Lõpuks hakkab pihta ka kauaoodatud spektaakel.
Kui etendus läbi ehk selfid tehtud, ronib rahvas džiipidesse või rolleritele ja voolab nagu laava Bromo vulkaani suunas. Kuna on valgeks läinud, näen nüüd hästi, kui kõrgel, kitsal, kurvilisel, järskude tõusude ja sügavate kuristikega teel me sõidame. Klammerdun kümne küünega istmesse ja jälgin hoolega juhi iga liigutust ning saan peaaegu rabanduse, kui ta sõidu ajal telefonist tükk aega numbrit otsib ja siis ühe kõne teeb.
Bromo ja seda ümbritsevate vulkaanide jalamil asub tasandik, mida kutsutakse liivamereks. Tegelikult on see pigem tuhk, mille rolleriga läbimine nõuab päris palju osavust, isegi džiibid võtab pehme pinnas vänderdama. Parkimiskohast edasi tuleb läbi tuha jala trampida, kui just endale üht hobujõudu appi ei võta.
Kui välja arvata pehme tuhane pind, mis teeb astumise raskemaks, õhus ringi lendlev tuhk, mis jõuab kiiresti nii silma kui ka suhu, ja rajad, millel puudub igasugune julgestus isegi järskudes kohtades, on Bromo vulkaani otsa ronimine käkitegu. Tee tippu lõpeb 245 astmest koosneva trepiga, aga varahommikul on rahvast nii palju, et sunnitud puhkus toimub igal teisel astmel.
Üles jõudes ootab ees paras ummik – ühed tahavad edasi ja teised tagasi minna. Ohutusnõuded on siingi täidetud samal moel nagu allpool ehk igaüks vaatab ise, et kraatrisse ei kukuks. Kaitsepiiret imiteerib veidi lagunev betoontala, ümber kraatri kõndijad loodavad enda heale tasakaalule.
Kaua me katlasse ei vaata, see tekitab tõepoolest kõhedust. Lähme tagasi ja päästame meie kollase suksu juhi ootamisest.
Tagasi öömajas, hakkame uurima, kuidas siit järgmisel päeval minema saame, et lõunaks Probolinggo linnakesse rongi peale ning sealt Surabayasse lennukile jõuda. Otsustame riskide maandamiseks lahkuda kohe täna. Aga kuidas? Grabi siia üles tellida ei õnnestu. Peremees pakub, et korraldab meile transfeeri 600 000 ruupia ehk 36 euro eest. Peame seda endiselt hirmkalliks. Käime küla pealt uurimas, kas mõnes tuuribussis vabu kohti pole, aga edutult. Kui kohalikus söögikohas pakutakse meile transporti 1,2 miljoni eest, läheme rõõmsalt hotelli tagasi ja teatame, et 600 000 sobib hästi. Omanik kutsub auto kohale ja istub ise kõrvalistmele. Roolis on tema verinoor poeg. Millal siis veel õppesõitu teha kui mitte mägedest turiste alla sõidutades …