Puhkusesaare vibratsioonid

Meie blogis on liiga vähe seksi, kurdavad miljonid lugejad. Olgu see viga nüüd parandatud. Teeme tutvust lendrebaste armueluga, ka meie voodi väriseb ja Ahto andub keskeakriisile.

Ühel kenal õhtul seisame nõutult Bali lennujaamas ja otsime silti minu nimega. Võõrastemaja, kus järgmised kümme ööd veedame, on lubanud meile auto vastu saata. See olla nimelt odavam kui võtta tõmban-teilt-naha-üle-kõrvade-takso. Soodsamale Grabile loobitakse Balil kaikaid kodaraisse ja lennujaama lähedalegi sellist turusolkijat ei lubata.

Kui lõpuks noor pisike kutt näost leemendades ja vabandust paludes kohale tormab, selgub, et ta ootas meid hoopis rahvusvaheliste lendude terminalis. Istume autosse ja peagi kuuleme siin riigis esimest korda vene keelt – meie idanaabritest turistide rohkuse tõttu käib autojuht vene keele kursusel ja testib omandatud lauseid naljaviluks ka meie peal.

Viskame oma seljakotid toanurka Kuta kõrval olevas Canggus. Siin olevat veel piisavalt säilinud endist rahulikku surfi-Bali atmosfääri. Ümberringi laiutavad riisipõllud ja loodus tungib ka otse tuppa, kui selleks võimalus anda.

Mitte kogu saar pole veel puhkekeskustega kaetud.
Nii juhtub, kui niisket ruumi korralikult ei puhasta. Jõuame huviga umbes viie seene kerkimist jälgida, siis tellime koristuse. Olgu ääremärkusena öeldud, et muidu oleme oma toaga väga rahul.

Kaks esimest päeva veedame viiesaja meetri kaugusel rannas ja oleme taas ainsad, kes selle tee jala ette võtavad. Kõnniteede jaoks siin ruumi ei ole, ülikitsad tänavad on ääristatud kanalisatsioonikraavidega, kuid seal tuleb käia silmad maas.

Pimedas ära parem taskulambita välja mine.

See-eest rand võlub meid esimesest hetkest. Siin pole küll lookas palme lumivalge liiva kohal üle türkiissinise vee kummardamas – liiv on hoopis süsimust –, aga see, kuidas meri looduse ürgset jõudu demonstreerib, naelutab tundideks vaatama. Ilmselge, miks surfarid on siin end mõnusalt sisse seadnud.

Kolmemeetrised lained ja veel kõrgem vahumöll on siin täitsa tavaline.
Kord all, kord peal.
Kas lained või tüdrukud, selles on küsimus.
Õhtul täitub rand värviliste lösutamiskottide ja päikeseloojangu nautijatega.
Kadunud nagu vits vette.

Kui oleme kaks päeva lainemöllu imetlenud, pildistanud ja filminud, otsustame kolmandal rattad alla saada ja kohalikku liiklusesse imbuda. Bali on tihedalt asustatud ja koosneb esmamulje põhjal templitest, mille vahel on söögikohad, mille vahel on öömajad, mille vahel on muud ärid. Kus kohalikud elavad, on raske aru saada. Ilmselt ongi tempel nende kodu ja kodu ka tempel. Hõredamalt asustatud kohtades täiendavad seda pilti ka riisipõllud, aga piirkondi, kus kedagi ei elaks, ei leia me isegi üles mägedesse sõites.

See pill ei jäta meid hätta ka järskudel tõusudel.
Tegelikult peatume vaate pärast.

Bali võiks olla üsna kena, kui siin poleks nii kole. Kole seetõttu, et prügi lendab ka hinnatud turismisaarel maha seal, kus juhtub. Mägedesse sõites näeme kohalikku naist, kes terve suure korvitäie jäätmeid rahumeeli teeserva maha kummutab. Kohas, mis looduse poolest on imekena. Nii et kui näete lummavaid Instagrami-fotosid Balist, siis suure tõenäosusega vedeleb paar meetrit eemal prügihunnik või lihtsalt mõni äravisatud pakend.

Ilu otsimas. Sinine meri, must liiv ja valge lainevaht teevad eestlasel südame soojaks.

Peale lainete leiame Balilt veel meeldivaid nüansse. Hindu templid (see saar on hinduistlik, kes veel ei tea) pakuvad silmale palju rohkem kui mošeed ega ka lärma pealetükkivalt viis korda ööpäevas. Nii et siin saab end välja magada, kui taipad valida elamise ööklubist ja peatänavast piisavalt kaugele.

Üks paljudest Ubudi templitest.
Tanah Lot, üks olulisemaid Bali maamärke. Peale templi on siin (kõrval, kuival maal) ka rohkesti kohvikuid ja müügilette.
Ühes Tanah Loti kohvikus näeb tsiibetkasse, kelle seedekulglast väljub teatavasti kuulus ja kallis kopi luwak.
Peale seedekulglas toimuvate imeliste muundumistega tutvumise saab samas näha, kuidas lendrebased iseendale ihurõõme pakuvad. Lastele tore seletada, mis loom teeb.

Restorani või kohvikut valida on Balil keeruline, nii palju on ägedalt disainitud kohti ja asupaiku ning mõnusat atmosfääri. Ja muidugi saab turismisaarel, tihedas konkurentsis lõpuks toitu, mis gurmaane nutma ei aja.

Prantsuse restoran meie öömaja vastas serveerib vapustavat hommikusööki.
Bowl ehk smuuti puuviljade, marjade, helbete ja muuga — hommikune unelm riisi ja nuudlite asemel.
Parim nasi goreng, mida oleme seni Indoneesias saanud. Miks pakutakse sellise asemel nii sageli kuiva maitsetut praeriisi kummiks küpsetatud munaga?

Bali uudistamine on samas kaunikesti tüütu ja uusarenduste hulka vaadates järjest hullemaks muutub. Liiklus venib, sest tänavad on kitsad ja kaks autot ei mahu ristmikul teineteisest mööda. Näeme ohtlikult koos asfaldiga ära vajunud teeserva ja juba järgmisel päeval samas kohas autot, mis on ühe poolega sealt alla vajunud ja seiskab liikluse. Pole siis ime, et Google suunab meid kiiruse huvides võimalusel läbi suure linna, seal on liiklus küll veelgi tihedam, aga see siiski paikneb ümber, mitte ei seisa.

Ka minu piloot paneb mu närvid üsna korralikult proovile. Ah et sentimeeter jäi teisest sõidukist puudu? Siis on ruumi ju ülegi! Jalg käis vastu veoautot? Juhtub, tõmba end koomale. Kraavi ja auto vahel on 40 cm ruumi? Mahub mööda küll! Kui muidu tüütust autorivist mööda ei saa, pressib see Eestis igati viisakas liikleja ja teistegi korralekutsuja end kõnniteele! (Jah, linnas on need kohati olemas, aga ärge seal jalutage, võite vänderdava rolleri alla jääda.) Minek foori tagant? Ahto võidab stardi! Kui ta pärast kolme päeva rolleril rendib endale krossitsikli, saab järeldada vaid üht: keskeakriis on lõpuks leitud …

Mees ja tema kirg.

Mina lihtsalt ohkan. Pole midagi hullemat kui istuda kõva istmega krossikal reisijana … ummikus. See on üksinda sõitmise pill ja kiiresti sõitmise pill. Keskeakriisi jõudnute pill. Ehk peaksin mina end otsima tantristliku hatha-jooga tunnis, nagu meelitab reklaam tänaval. Või hakkama vaalu päästma?

Kui jutt juba vaaladele läks, sobib siia pista üks merelainetega pilt.

Ühel ööl vastu hommikut tajun midagi veidrat. “Miks Ahto niimoodi voodit väristab?” imestan läbi une. “Miks Inge niimoodi voodit väristab?” mõtleb samal ajal ka Ahto. Jääme uuesti magama ja oleme hommikuks asja unustanud. Päeval saan telefoni hoiatava iseloomuga teadaande: Lombokil, meist umbes 150km kaugusel oli varahommikul maavärin. 6,4 magnituudi, hukkunuid loetakse päeva jooksul kokku 16, vigastatuid sadu, koduta jäänud inimesi veel kõvasti rohkem. Tjah, kavatsesime algselt Bali üldse vahele jätta ja ainult Lombokile minna, aga tegin plaanid ümber, sest siia ja siit edasi on odavam lennata.

Panen siia pildi, kus maa ei värise, küll aga möllavad lained.

Annan siiski ka mina oma panuse, et maailmas säiliks mingigi tasakaal ja äpardused tabaks ka neid, kel muidu liiga tore paistab olevat. Nimelt teatab ühel õhtul minu telefon (aitäh, Swedbank, selle suurepärase äpi eest), et olen äsja sooritanud oma krediitkaardiga iTUnesi poes kümme korda ostu summas 54.99 ja kolm korda summas 109.99. No on alles üksluine ostukorv! Panen kaardi kinni ja guugeldan veidi, tuleb välja, et täitsa levinud pettus, juulis Singapuri kaudu üsna palju tehtud. Kui broneerida Agoda ja Bookingu kaudu nii suures mahus majutusi, nagu mina seda olen teinud, on üsna tõenäoline, et krediitkaardiandmed mõne lohaka või pahatahtliku öömajapidaja arvutist jalutama lähevad. Ei ole alati valida ka selliseid muidu meelepäraseid ööbimiskohti, mis krediitkaardiandmeid ei nõua või lausa kohest tasumist ei eelda.

Mis ma seejärel teen? Pean üle Skype’i pika kõne pangatöötajaga, kes teatab, et üritab tehingud tühistada. Saadan kirja iTunesi, kus mul on ka tegelikult oma konto, mida aga pole kunagi ühegi krediitkaardiga seotud (pettuse jaoks tehti ilmselt minu kaardiga uus konto ja osteti kinkekaarte). Nüüd läheb ka vaja notariaalset lepingut, millega mu poeg võib minu eest panka uue kaardi järele minna ja selle mulle siis teele panna (PIN võiks olla samas ümbrikus, eks ju). Ja siis tuleb hoida pöialt, et olen veel Indoneesias kokkulepitud saarel kokkulepitud linnas, kui kaart kohale jõuab.

Ma ütlesin, et Indoneesias meil juba igav ei hakka!

Juhtugu mis tahes, vesi voolab ja päike loojub iga päev. Hoiame sel silma peal.

 

 

 

 

 

4 thoughts to “Puhkusesaare vibratsioonid”

    1. Ninanips nendele puritaanidele, kes arvavad, et loomulik (loomariigi eeskujul) on seks ainult sigimise eesmärgil.

Leave a Reply to Mari Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.