Et meile sammal selga ei kasvaks, suundume pärast kümmet päeva Balil 15 km kaugusel olevale Lembongani väikesaarele. Sambla vastu aitavad siin hästi soolaauruvannid, mida loodus rannikul kõigile tasuta pakub.
Märjaks saame juba sadamas, kui kiirpaati ronime. See võtab reisijad peale otse rannast. Kotid kantakse ülemisele tekile, jalanõud korjatakse kokku kahte suurde plastkasti ja algab “pealelaadimine”. Kes valib selleks vale aja, seda kastab meri rohkem. Eelis on (lõpuks ometi!) pikematel – üks väga lühike madrus saab hetkega rinnuni märjaks.
Avastame üllatusega, et paati ei topitagi kordi rohkem inimesi, kui mahub. Mõnel kolmesel istmel laiutatakse koguni kahekesi. Sõit võtab 40 minutit ja väga hullusti ei loksuta. Küll jutustab meile järgmisel päeval üle sõitnud öömajaomanik, et tal on ka tund hiljem veel hirm naha vahel ja naised paadis lausa nutsid. Tuul oli tugev, laine väga kõrge ja paat väiksem.
Maalt vaadatuna on kõrged lained aga Lembongani saare kõige vingem atraktsioon. Elame kaljudega ääristatud lõunarannikul. Siinsamas on ääretult lummav koht nimega Devil’s Tears, kus laine peksab toore jõuga vastu kaljusid, nii et paugub. Nii mõnelgi korral oleme siin lahmaka vett kaela saanud, superlained tulevad hoiatamata.
Kuradi pisarateks nimetatud koht kipub aeg-ajalt loodusliku valiku toel ka päris pisaraid põhjustama. Kõige efektsema selfi jahil olijad ronivad siingi kohta, kuhu terve mõistusega inimene ei läheks. Perioodiliselt peksavad aga vastu kaljusid eriti vihased lained, nende jõud on nii mõnegi selfitaja siit merre pühkinud.
Suudan saarel veedetud nädala jooksul klõpsida sellest rannikuosast sarivõttega üle kolme tuhande foto. Neist siia ainult neli välja valida osutus tõsiseks pähkliks.
Lembongani saar on nii väike, vaid 8 km², et kolm esimest päeva avastame seda kondimootori jõul. Jääme seda tehes pidevalt jalgu nii rolleritele kui ka väikestele taksoteenust pakkuvatele kastiautodele. Viimastega veetakse siin põhiliselt ringi sadu päevaturistidena saart külastavaid hiinlasi. See-eest märkame asju, mida roolis ja pilku teel hoides ei jõuaks tähele panna.
Saare kõige kaunim osa ongi rannik, keskosas kasvab liiga palju võsa. Silma ei rõõmusta ka betoonmüürid, mille taga öömajad ja puhkekeskused end tihti peidavad. Käib hoogne arendustegevus ja ehitamine, sellegipoolest on Lembonganil (veel) väga mõnus rahulik atmosfäär, siit leiab hulganisti ägedaid restorane ja rannabaare ning kuna saar on nii tilluke, koosneb see suuremalt jaolt siiski imekenast rannikust.
Kolmel viimasel päeval põristame meiegi ringi rolleritega. Seekord võtame neid kaks ja peagi selgub, et nii halbadel, kitsastel, auklikel ja järskude tõusudega teedel, nagu neid leidub tillukesel naabril Ceninganil, kuhu suundume, ongi parem üksi sadulas istuda. Kaht meiesugust ei veaks need masinad igalt poolt üles, ühtlasi pole mul ise sõites ka aega hirmu tunda, sest käed (ja puusad) on kogu aeg tööd täis.
Ceningani saart ühendab Lembonganiga kitsas kollane sild, mis on koguni kaks korda kokku kukkunud ja seejuures ka inimohvreid kaasa toonud. Meie all see õnneks kokku ei varise ja nii näeme ära ka Ceningani kõrvalised sopid.
Tagasi Lembonganil, läheme uudistama saare ühes otsas kasvavat mangroovsalu ja avastame selle servast väga mõnusa rannabaari. Eksitame end sinna koguni kolm päeva järjest, lösutama ja pilvede vahelt Bali suurimat vulkaani Agungi otsima, kuigi õiget kontuuri ei leia ega leia.
Agung on see Bali vulkaan, mis aeg-ajalt lennuliikluse seiskab, ja ka üks põhjus, miks oleme valinud septembri lõpus Indoneesiast lahkumiseks Lomboki lennujaama – tuhapilved häirivad sealset õhuliiklust vähem. Looduse tempude ennustamine pole siiski inimesele jõukohane, selgub peagi.
Ka minu krediitkaardisaagas toimub arenguid. (Keda teema ei huvita, jätku see pikk oopus nüüd vahele.) Pangatöötaja teatab, et täielikku kindlust pihta pandud ligi 900 euro tagasisaamiseks pole, kuigi nad tegelevad sellega (ja see võib võtta kuid). Seetõttu helistan Apple’i (iTunes on nende veebipood) klienditoele, nagu nende vastuses minu kirjale soovitati – nad ühendavad mu siis otse turvatiimiga. Ameerika tehnoloogiagigant ajab oma asju endiselt telefoniga, kuigi on minu kirjaga saanud kogu vajaliku info ja juba alustanud “juhtumit”! Helistan igaks juhuks Eesti klienditoe numbril, kuigi pakutakse ka Indoneesia oma, ja mulle vastab pärast eestikeelset automaati ingliskeelne teenindaja Iirimaalt. Õnneks on neil Skype ja juba tundub, et ma ei pea selle jama eest midagi juurde maksma. Siis aga satun karusselli, kuigi väga viisakasse ja abivalmisse: reglement näeb ette, et igalt helistajalt tuleb võtta tema telefoninumber juhuks, kui kõne katkeb, et firma saaks ise tagasi helistada. Teenindaja teatab, et turvatiim saabub tööle tunni pärast, nad helistavad mulle ise tagasi. Nii juhtubki. Minu Eesti numbrile (Indoneesia numbri kohta arvatakse, et sellega nad ei saa ühendust) helistab uuesti sama daam ja teatab, et ühendab mu nüüd turvatiimiga. Ja paneb mu ootele. Ma võin isegi valida, kas kuulan sel ajal rokki, poppi, dzässi või vaikust. Mina kuulen ainult, kuidas raha mulle “hüvasti!” hüüab. Pärast nelja minutit ootamist kõne õnneks katkeb. Helistan uuesti Skype’iga, satun teise klienditeenindaja otsa, kes küsib minult telefoninumbrit, juhuks kui kõne katkeb. Ütlen talle selle ja ka “juhtumi” numbri, mispeale ta hakkab mind ise turvatiimiga ühendama. Kuulan umbes 14 minutit rokkmuusikat, kuni mulle vastab noormees, kes küsib esmalt minu telefoninumbrit, juhuks kui kõne katkeb. Kui olen teda varustanud kogu infoga, mida reglement ette näeb, saan lõpuks asja juurde asuda. See näeb välja nii, et räägin kõik otsast peale ära, minu digitaalset “juhtumit” ta ilmselt ei vaatagi. Noormees paneb mu selle kõne jooksul veel kaks korda ootele – et kahtlasi makseid üles otsida ja ülemusega nõu pidada –, kuni nende pool päeva võtnud kõnede tulemusena kuulen parimat muusikat oma kõrvadele: Apple maksab mulle kümne päeva jooksul raha tagasi. Elagu Apple!
Järgmisel õhtul unustame aga kõik oma isiklikud pisimured. Kolmveerand kaheksa, kui mina olen juba duši all käinud ja töötlen voodis päeval tehtud fotosid, hakkavad seinad ja põrand järsku vappuma. Klirisema hakkavad ka meie toa hiigelsuured klaasuksed. Jookseme õue, mina paljajalu ja ainult öösärgi väel, süda rinnust välja hüppamas. Korraks käib peast läbi geniaalne mõte: kuidas ma niimoodi tühjade kätega põgenen, läheks tooks voodi pealt vähemalt arvuti ära. Ma siiski ei lähe. Ka sakslastest naabrid jooksevad välja, kõik on aga kohe möödas, elekter on alles, kõrval baaris tümpsub endiselt muusika ja maja seisab püsti. Asume guugeldama ja saame teada, et seekordne laks oli 6,8 magnituudi (järgmine hinnang on 7 ja lõplik 6,9), toimus Lombokil, epitsentriga meist 120 km kaugusel, ja kahjustusi on ka Balil kohas, mis on meist kaugemalgi. Telefoni tuleb mõni aeg hiljem maavärina kohta ka Google’i hoiatus ja siis teade tsunamiohu kohta, mis veidi hiljem siiski tühistatakse. Pakime igaks juhuks oma kotid ja tõstame ukse juurde ning lõpuks jääme järeltõugete saatel koguni magama. Ülejäänu kohta saab lugeda meediast, olgu vaid öeldud, et segadus on tõenäoliselt kohutav nii kannatada saanud indoneeslaste jaoks kui ka nende turistide jaoks, kes üritavad massiliselt Lomboki ja Gili saartelt ära minna. Hukkunute arv Lombokil on tõusnud juba 347 inimeseni, kuid seegi ei pruugi kahjuks lõplik olla.
Lembonganil läks hästi, see saar kahjustada ei saanud ja võimalik, et üks põhjus on ka suhteliselt hiljuti ja korralikumalt ehitatud majades. Järgmisel õhtul tunneme taas, kuidas tuba väriseb, aga ei roni enam voodistki välja. Tõuge tuleb jälle Lomboki kandist, seekord Gili saarte lähedalt merest, ja on 5,2 magnituudi. Värina tugevusega 5,4 magame öösel aga sõna otseses mõttes maha. Kõigega harjub?
Saarega hüvasti jättes oleme siiralt tänulikud, et just siia sattusime, olid ju samaks perioodiks ka Lombok ja Gilid kaalumisel. Aitäh, Lembongan, et meid nii hästi kaitsesid ja kõigele vaatamata ääretult meeldivaid elamusi pakkusid! Taaskohtumiseni!
