Oleme jätnud Lembongani saarelt naasmise ja Balilt äralennu vahele kaks päeva – meri võib olla ootamatu. Seekord osutub see aga kindlamaks kui maa, sest kolmandat tugevat värinat me üle lainete hüplevas kiirpaadis ei tunnegi.
Tsunamihoiatust sellele esialgu 6,2magnituudiseks hinnatud ja siis 5,9 peale alandatud tõukele ei järgne, mis tähendab, et muretseda pole vaja ka oma uue asukoha pärast lennujaama kõrval madalal rannikul. Istume kott-toolides, rüüpame Bintangi ja korrutame nagu rikkis grammofonid rannakauplejatele: “Ei, aitäh, ei taha massaaži / maniküüri / pediküüri / käevõru / jalavõru / T-särki / sarongi / peenikesi patse / tätoveeringut / Buddha pilti …” Lõpuks tundun endale juba lootusetu negativistina, ütlen ei ka kolmandale õllele, aga imalale päikeseloojangule ei suuda ma ka seekord ära öelda.
Järgmisel päeval üritame pisutki vähendada seda ökokahju, mida meie enesekeskne rändav eluviis loodusele laiemas mastaabis põhjustab. Annetame merikilpkonnade päästmisele pühendunud organisatsioonile Bali Sea Turtle Society ja saame selle eest õiguse ühepäevaseid kilpkonnabeebisid merre lasta. Iga päev aidatakse niimoodi oma loomulikku keskkonda eelmisel päeval (või üle-eelmisel, kui maimukesed on liiga nõrgad) munast koorunud kilpkonni, kes siis 60 tundi järjest ujuvad, enne kui tühi kõht sunnib neid süüa otsima.
Meie osalemise päeval pääseb merre oma pikka teekonda alustama 300 kullinokk-kilpkonnabeebit. Annetajad võtavad nööri taha rivvi ja lasevad oma karbikesest (või mitmest, nagu meil) juba mere tõmbest elevil loomakese märguande peale lahti. Algab kilpkonnade võidujooks, mida saadavad hüüded “Go, baby, go!”.
Nii nad lähevadki laia ilma. Üks meie beebidest saab nimeks Inge, teine Ahto ja kolmas lihtsalt Laine. Head teed!
Järgmisel päeval näeme Agungi juba pealtpoolt, pilvevahtu uppununa. Vulkaanid ja maavärinad jäävad meist nüüd, vähemalt mõneks ajaks, veidi kaugemale.
:)
:) :)