Aeglane põgenemine

“Põgenege sellest linnast nii kiiresti kui saate,” soovitavad foorumites reisisellid Sulawesi pealinna Makassari kohta. Kiiremini kui 11 päeva pärast ei mängi meil paraku välja.

Kui Makassari lennujaamast välja astume, lööb plats järsku kihama. Piirete taga seisvad taksojuhid näevad lähenemas päeva parimat sissetulekut. “Yes, mister! Taxi, mister!” kaiguvad üksteisest üle hüüdvate meeste hääled. Hoiame kakluse ära ja teatame, et läheme bussi peale. “Where are you going, mister? 200 000  rupies!” Muidugi läheme bussi peale, röövlid!

Olen täitsa kindel, et Makassar ei saa olla nii kole, tühi ja igav linn, nagu seda paljud on kirjeldanud. Maha eelarvamused! Me leiame siit oma valguskiire, me lihtsalt otsime paremini!

Tutkit. Makassar on just selline, nagu räägitud, selgub kohe esimesel päeval. Jalutame linna “armastatud” promenaadile mere ääres ja see on ühe moodsa linna mereääre kohta kole mis kole. Samas nii kole siiski ka pole, et juba ilus tunduks. Teen seal üheainsa pildi ega võta seejärel fotokat mitu päeva kotist välja.

Kuni tuleb meelde, et blogisse on ju pilte vaja. Ja et elu tuleb kajastada sellisena, nagu see on.

Valmis vaatama linna uue nurga alt.

Makassaris on elu asjalik. Keegi peale kahe valge lõnguse ei uita niisama tänavatel, kõik tõttavad kuskile, müüvad midagi või ootavad aktiivselt oma velorikšas, kuni tuleb see üks rahakas klient, kelle nimel on hommikul kodust jalga lastud. Inimesed on sõbralikud, ka rolleriga mööda sõites jõuavad hüüda: “Hi, mister! How are you? Where are you? Who are you? What country?” Mister öeldakse vahel ka mulle. Pole vahet, ikkagi inimene!

Makassar on moodne linn täis hiidhotelle, meeldivaid restorane ja suuri ärihooneid.  Tänavad on siin laiad ja, oh seda rõõmu, nii palju kõnniteid pole me veel kuskil näinud!

Ruumi nagu muda! Paranda oma füüsilist vormi ja treeni tõkke- või trepijooksuks.

Heitgaaside pärast ei pea muretsema, neid ei pane rentslist heljuvate aroomide tõttu tähelegi.

Kitsam kõnnitee sobib tasakaaluharjutusteks ja puusaringideks.
Tuharad pringiks!

Kostile oleme jäänud hotellis nimega Ibis Styles. Meie tuba seitsmendal korrusel on oma kõikehõlmavas mugavuses suisa igav, aga püüame selle välja kannatada. See-eest avaneb aknast vaade basseinile, kus õnnestub vahel jälgida, kuidas üleni rõivais naised päikesevanne võtavad. Kõrval olevas jõusaalis on Ahto juba peaaegu triatloni maha rassinud ja isegi mina olen seal mõned korrad rauda pressinud.

Peale kõige muu mõnusa on meie hotellis suurepärane konditsioneer, nii et pole mingit põhjust 39 kraadiga tänaval jõlkuda.
Ibis Stylesi stiilinäide. Pimendavate kardinate tõttu on meil pidevalt oht hommikusöök maha magada, aga see-eest rõõm välja puhata.
Triatlon täies hoos, Ahto on haaranud liidripositsiooni.

Suure osa neist päevadest on Ahto veetnud siiski stiilse laua taga stiilsel toolil istudes, et oma kliendile stiilseid kujundusi meisterdada. See on ka üks põhjus, miks oleme siia nii kauaks jäänud.

Teine põhjus on uute pangakaartide ootamine (minu kuritarvitatud krediitkaardi ja Ahto näpuveaga kinni läinud deebetkaardi asemele) – need tulevad DHLiga just Makassari.

On kolmaski põhjus: viisa pikendamine. Ka see nõuab pikemat, vähemalt kümnepäevast paigalpüsimist, sest meie kahekuune turistiviisa tuleb riigis kauem viibimiseks muuta social-viisaks. See tähendab aga, et meil on vaja sponsorit, nagu siin öeldakse, ehk kohalikku inimest, kes vastutab, et me Indoneesias mingit jama kokku ei keeraks. Temaga koos tuleb minna immigratsioonibüroosse, täita hulk dokumente, siis minna uuesti, et foto teha ja sõrmejäljed anda, ning kolmandal korral juba passil järel käia. Kuna see kõik kokku on tüütu ja keeruline, olen otsinud meili teel kontakti mõne siinse reisibürooga, kes oleks nõus kogu asjaajamise enda peale võtma. Paraku tulutult – kes ei paku sellist teenust ja kes lihtsalt ei vasta meilile.

Makassari jõudnud, astume sisse esimese lähedusse jääva viisaka reisibüroo uksest ja, voilà!, selle juhataja (kes õnneks räägib ka üsna head inglise keelt) on nõus asja korda ajama, kuigi uurib enne telefonitsi, kuidas see käib ja palju maksab. Jätame oma passid sinna (jah, see tekitab veidi kõheda tunde), maksame kahe viisa tegemise eest kaks miljonit ruupiat ja astume uksest välja. Õhtul helistab proua ja küsib meie hotelli nime – see on ka ainus info, mida meilt teada tahetakse.

Kolm päeva hiljem sõidame taksoga immigratsioonibüroosse. Viisa pikendamise osakonnas pole peale meie ühtegi klienti – Balil pidada olema seal mitmetunnised järjekorrad. Meie tulekust ollakse juba teadlikud ning palutakse kohe fotod teha ja sõrmejäljed anda. (Minu vasaku käe kolme sõrme puhul masin tõrgub, nii et kui otsustan siin riigis mingi jama korraldada, pean kasutama just neid sõrmi.) Seejärel saadetakse meid minema, sest sponsorit, kes on alles teel büroosse, polevat vaja oodata. Nii me ei näegi, kes on nõus meiega kohtumata meie eest vastutama. Samuti ei täida me mitte ühtegi ankeeti! Pärast pikka riigipühaga nädalavahetust ehk neli päeva hiljem saame reisifirmast kõne, et võime nende juurest passid ära viia. Olen tõsiselt hämmeldunud, sest pole veel kuskilt lugenud, et asjad nii lihtsalt võiksid käia.

Alumised templid maksavad miljon ruupiat.

Ühel asjalikul päeval ei lähe me mitte linna peale jalutama, vaid lähimasse pesumajja riideid pesema. Tee sinna viib üllatusena läbi tänava täis toredaid värvilisi maju. Peaaegu ilus ju!

Merega paralleelne tänav osutub täiesti vaadeldavaks.

Kohale jõudes selgub, et kuuseisu, pühapäeva või mille tahes tõttu on pesumaja kinni. Õnneks pole kinni vastas asuv kohvik, kus müüakse muu hulgas ka kesvamärga. Seda nimelt igas Makassari kohvikus ega restoranis ei saa, pole halal. Kogume pokaalide taga piisavalt reipust, et seejärel ühte teise pesumajja asja uurima minna. Google’i kaart juhat meid mitu korda valesti, aga satume see-eest tänavatele, kus Makassar näitab oma teistsugust nägu. Sellist, mis paneb mind isegi kaamerat välja otsima.

Tere tulemast! Lipuehteis oleme seetõttu, et tähistasime 17. augustil iseseisvuspäeva.
Pole olemas koledaid põiktänavaid, on vähe värvi ja annet.

Inimesed veedavad koos õhtut ja on väga rõõmsad, et keegi nende ümbruskonna vastu huvi tunneb. Lapsed hakkavad aga kaamerat nähes meil suisa järel jooksma, karjudes “Photo, photo!”.

“Germany?” küsib halli tuunikaga naine.
Poseerimine on tõsine asi. Milline pilt välja kukkus, ei huvita enam kedagi.
Ilu ei panda padaje, tahab ta öelda.

Lõpuks leiame ka pesumaja – nimega Baltic Coin – ja muidugi ootab meid sealgi ees fotosessioon. Eriti elevile lähevad pesumaja piigad siis, kui neile oma Balti päritolu seletame. Miks pesumajal selline nimi on, jääb paraku suures saginas välja uurimata.

Kui paar tundi hiljem puhta pesuga kodu poole longime, leiab Ahto muu hulgas ümberlükkamatu tõendi, et maakera on ümmargune.

Tervitused maakera alumiselt poolelt.

Sellel ümmargusel keral on aga endiselt suured pinged. 19. augustil väriseb Lombok tõsiselt koguni kaks korda, hommikul magnituudiga 6,3 ja õhtul 6,9. Kuigi oleme Lombokist umbes 450 km kaugusel, kanduvad kõrgematel korrustel värinad edasi (korra olime ühe tõuke ajal ka all kohvikus ja seal polnud midagi tunda). Õnneks on hotell üsna uus ja mingit ohtu siin pole, aga väga sagedased järeltõuked – kahe päeva jooksul on 18 üle 4,5magnituudist maavärinat – kipuvad mul aju tasakaalukeskust lolliks ajama ehk tekitavad kerge merehaiguse. Sellegipoolest oleme tänulikud kõigile tarkadele inseneridele ja arhitektidele, kes oskavad maavärinakindlaid kõrghooneid ehitada!

Arhitektipesa. Kas ka maavärinakindel?

Eestis õnneks maavärinaid pole, on hoopis pidupäev. 20 augustil heiskame meiegi lipud ja mugime torti ning teatame pidulikult täis suuga, et pole paremat kohta elamiseks kui Eesti ja ilusamat linna kui Tallinn. Kaugelt vaadates paistavad asjad selgemad. Palju õnne meile!

Järgmisel hommikul selgub, et Ahto on käinud öösel hotelli köögis küpsetamas ja ettekandjatele lauluproovi tegemas. Terima kasih!

Jah, see on üks kena päev: saame just täna kätte oma passid viisadega, samuti DHLiga saadetud pangakaardid koos Ahto telefoniga, mis vahepeal Eestis paranduses käis. Homme ootab meid ees umbes kümnetunnine bussisõit. Järgmise korrani!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

2 thoughts to “Aeglane põgenemine”

Leave a Reply

Your email address will not be published.