Elu tähtsaim sündmus on surm

HOIATUS: Seekordne postitus võib mõjuda häirivalt veganitele, loomaõiguslastele, esteetidele, nõrganärvilistele, hema- ja nekrofoobidele, leinajatele, kivistunud vaadetega inimestele ja küllap veel kellelegi, kes on loetelust välja ununenud. 

Päeval, kui moslemimaailm tähistab oma kõige olulisemat püha eid al-adha’t, mis lühidalt kokku võetuna kujutab endast loomatapmispidu (meenutagem Aabrahami poja ohverdamise lugu), istume me Makassaris bussi peale ja alustame teekonda mägedesse. Linna tänavad on ootamatult tühjad, kui mitte arvestada, et teede ääres näeb aeg-ajalt lehmade veristamist või selleks valmistumist. Püha tahab tähistamist.

Pea kümme tundi ja umbes kolmsada kilomeetrit hiljem jõuame oma sihtkohta – Tana Torajasse ehk mägedes elavate inimeste maale.

Meist vaid veidi aega varem ehk 20. sajandi alguses jõudsid siia ka Hollandi koloniaalvalitsuse misjonärid. Võib-olla ei meeldinud neilegi minarettide lärmakad palvusekutsed (seda öeldes riskin vangi minekuga – äsja mõisteti Indoneesias usu solvamise eest 18 kuuks kinnimajja budistist naine, kes kurtis, et tema kodu lähedal kõlab adhan liiga valjusti), igatahes tahtsid hollandlased pidurdada Sulawesi lõunaosas kiiresti levima hakanud islamit. Raskesti ligipääsetav asukoht oli aidanud torajalastel seni edukalt säilitada oma ainulaadset kultuuri. Pärast seda, kui Indoneesia 1945. aastal iseseisvus ja separatistid Sulawesil võtsid eesmärgiks iseseisev islamiriik luua, hakkasid kohalikud 1950ndatel siiski agaralt ristiusku astuma, et hollandlased neid moslemite eest kaitseksid.

Nüüd tervitab Toraja pealinna Makalesse saabujaid mäe otsas üks maailma kõrgemaid Jeesuse kujusid. Suurem osa elanikke peab end siin protestantideks, aga isegi nende seas on endiselt elujõuline ka animistlik religioon aluk to dolo ehk esivanemate moodi elamine.

Pärast hilist ärkamist Rantepao linnakese öömajas jõuame välja minnes vaid kümne meetri kaugusele, kui satume rollerirendi hindu uurides mehe otsa, kes osutub giidiks. Tund hiljem leiame end juba matustelt. Nii algab meie tutvus Toraja ebatavalise kultuuriga, mida järgnevalt illustreerin kohati ka üsna avameelsete fotodega – praegu on ehk viimane hetk valida siiski telekas ja võileivad? Samas võin kinnitada, et neil piltidel pole midagi, mida Torajas ei näeks pidevalt isegi väikelapsed.

Torajalaste tüüpiline hoone kannab nime tongkonan. See on paadikujulise katusega puitpostidel ehitis, millel on erinevaid funktsioone (elumaja, riisihoidla, surnukamber) ja tüüpe vastavalt ühiskonnaklassidele. Siin on tehtud nimelt pikka aega vahet ülikutel, keskklassil ja lihtrahval, alles hollandlased tegid torajalaste seas lõpu orjusele.

Surm on torajalaste elu kõige tähtsam sündmus. See ei ole siin lõpp, vaid lihtsalt olemise järgmine, kõrgem etapp. Matustega austatakse nii lahkunut kui ka tähistatakse elu. Vastavad tseremooniad ja rituaalid on unikaalsed terves maailmas.

Inimene loetakse surnuks siis, kui kogukond on nii otsustanud. See toimub kõigi juuresolekul matusetseremoonia käigus. Kui Torajas lõpetab inimese keha elutegevuse, öeldakse selle kohta kuni matusteni, et ta jäi haigeks. Teda hoitakse voodis, toidetakse ja joodetakse (sümboolselt), temaga suheldakse. Kuna matused peavad olema suurejoonelised, võib nendeks valmistumine ja raha kogumine võtta mitu kuud või isegi aastat. Et “haige” selle aja jooksul riknema ei hakkaks, süstitakse talle tänapäeval formaliini, vanasti palsameeriti keha aga spetsiaalseid taimi kasutades.

Matusteks ehitatakse külalistele spetsiaalsed ajutised varjualused, varutakse suurel hulgal toitu ja jooki ning mis kõige tähtsam – soetatakse ohverdamiseks vesipühvlid. Üliku matustel ohverdatakse 24–30 pühvlit, vaese inimese puhul võidakse piirduda ka ühega. Kõige kallim on valge või valgete laikudega pühvel, mis võib maksta 25 000 – 50 000 eurot, tavalise musta vesipühvli eest tuleb Torajas välja käia u 1300 eurot. Seega võivad matused lõppeda ka pankrotiga, aga see pole kindlasti nii hirmus kui rahulolematu esivanem.

Torajalased usuvad nimelt, et inimese hing liigub oma taevasesse sihtkohta pühvlite abil, koos nende hingega. Mida rohkem pühvleid ohverdada, seda kiiremini hing kohale jõuab. Ohvrite arv näitab nii staatust kui ka austust lahkunud esivanema vastu. Kui tema hing matuste ja ohvrite hulgaga rahule ei jää, võib see hakata omakseid kiusama, hävitada riisisaagi ja teha muud pahandust.

Matused kestavad mitu päeva. Meie näeme neist nii esimest kui ka kolmandat. Turistid on oodatud, sest nende kohalolu lisab perele prestiiži, kuid pole viisakas minna ilma kohaliku inimeseta. Enamasti viivadki turiste matustele giidid.

Rituaalid varieeruvad nii piirkondade ja külade kaupa kui ka jõukusest ja positsioonist tingituna. Sageli kantakse kirstu lahkunuga rongkäigu saatel läbi küla, kuid meie külastatud kummalgi matusel nii ei tehta.

Matustel pakutakse alati süüa ja juua, lauldakse ja esitatakse ka rituaalseid tantse ning tõstetakse “haige” spetsiaalselt ehitatud tongkonan’i.

Gongilöökide saatel saab temast seejärel ametlikult surnu ja omastele võib kaastunnet avaldada. Järgneb vesipühvli ohverdamine ning selle kiire nülgimine ja tükeldamine.

Üks matusepäev on mõeldud kingituste vastuvõtmiseks. Kohale tulevad peale sugulaste ka sõbrad ja tuttavad, kes kingivad (elusaid) sigu, pühvleid ja kukkesid, aga ka raha, toidukraami ja sigarette. Kingitus tuleb registreerida ja selle eest peab kinkija riigile maksu tasuma. Kõikide kinkijate nimed ja nende kingitused loetakse valju häälega ette.

Suur pühvlite ohverdamine toimub eraldi päeval. Liha jagatakse kolmeks: osa jääb perekonda, osa kingitakse matusel käinud külalistele (lihatükk valitakse vastavalt kellegi positsioonile kogukonnas) ja osa läheb neile kogukonna liikmetele, kes halvasti toime tulevad.

Mis saab pärast matuseid? Surnu lahkub hingedemaale, aga tema palsameeritud keha saab endale puhkepaigaks kas hauakambri või kaljudesse/rahnudesse raiutud koobashaua.

Toraja põhjaosas on säilinud veel üks hämmastav traditsioon nimega ma’nene, mis toimub iga kolme aasta tagant augustis, pärast riisikoristuse lõppu. Et saada uuesti kokku ja tutvustada noorematele pereliikmetele nende esivanemaid, kutsutakse surnud lähedaste hinged kehadesse tagasi ja võetakse kehad kirstudest välja.

Esivanemad puhastatakse rituaali käigus ära, pannakse selga uued riided ja vahel minnakse koos ka küla vahele kõndima. Meie seda viimast ei näe, kolmes eri kohas, kuhu giid meid viib, alustatakse alles puhastamisega. Küll käib tseremoonia juurde rohke poseerimine ja pildistamine.

Vaata lisa galeriist (selle laadimine võib võtta aega).