Maailma üks suuremaid karstimetsi ei ole koht, mida raatsiks vahele jätta. Meil vajub aga suu lahti, kui saame aru, mille otsa oleme kogemata sattunud.
Makassaris bussist välja astudes satume vastakuti tuledesäras kiiskava paleega – meie hotell lennujaama lähistel pole ainult hotell, vaid ka suurejooneline kaubanduskeskus. Võltskulla ja valemarmoriga ei ole siin kokku hoitud. Veel üllatavam, et selline poosetav koloss pakub üsna tagasihoidliku hinnaga korralikke tube koos eriti rikkaliku hommikusöögiga.
Kullasära meid siiski pahviks ei löö, laseme seda teha hoopis looduse meistriteosel, ühel suuremal omataolisel kogu planeedil. Üle 400 ruutkilomeetril laiuva Rammang Rammangi karstiala kivimetsast olevat suurem ainult Shilin Hiinas ja Tsingy Madagaskaril. Meie hotellist asub see umbes 20 km kaugusel ja administraator on rõõmsalt nõus meile sõiduks rolleri orgunnima. Paneme pillile juba varahommikul hääled sisse ja läheme uurima, kuidas loodusjõud on siin maastikku kujundanud.
Kui Ahto kivimetsa ära kaob, tuleb mees onnist mulle oma valdusi tutvustama. Ta haarab mu fotoka, et mind suure kivi all pildistada (“Nice!”), siis koos minuga selfi teha (“Nice!”) ja lõpuks kutsub mu oma onni juurde muusikat kuulama (“Nice? Money?”).
Oleme Rammang Rammangis nädala keskel. Turiste on siin sel ajal ootamatult vähe, paadiga küll mõned üksikud liiguvad, aga veidi pikemat kõndimist nõudvad kohad asuvad inimeste jaoks, kelle jalad võivad kergesti ära kuluda, liiga kaugel.
Ühel sillal, kust tahame üle minna, põrkame ootamatu takistuse otsa. Ahvid. Mitte mõni, vaid terve kari, kokku umbes 15–20 puude all piki mäeserva ringi lippamas. Esimesed metsloomad, keda me Indoneesias kohtame.
Välimus meenutab makaake. Need on aga tavalistest veidi suuremad, eriti alfaisane. Kui tillukesi samme tehes umbes kümne meetri kaugusele jõuame, pöörab karjajuht näo meie poole, uudistab veidi ja ajab siis väljakutsuvalt haigutades lõuapärad laiali, demonstreerides oma muljetavaldavaid kihvu. Ka väiksem uriseb. Kommunikatsioon on arusaadav ja me lükkame silla ületamise edasi.
Hiljem saan guugeldades teada, et tegu on mustade makaakidega (Macaca maura), Sulawesi endeemilise liigiga, keda on alles kõigest neli-viis tuhat (!) isendit. Inimasustus on sundinud nad taanduma karstialadele, kus neid aga ohustab praegu lubjakaevandamine.
Sealsamas lähedal avastame aga midagi veel ootamatumat. Me ei taibanud esialgu pöörata tähelepanu koobastele, mida selles piirkonnas saavat külastada. Tunnistan ausalt, pärast Vietnami Paradiisi koobast ei tundu teised enam nii paeluvad. Kuni avastame teeviida “Prehistorical sites”. Leiame igast küljest karstikaljudest ümbritsetud platsi, kust viib rada koopasse. Siin elasid omal ajal inimesed, nendime pärast üles ronimist ilmselget. Siis näeme seinal käejälgi ja laes kalakujulist kritseldust. Kas keegi on nalja teinud või on see tõesti koopainimeste kunst? Käejälgede juurest leiame tähise P.6.
Hiljem guugeldades saame teada, et selles piirkonnas on loetud kokku 286 koobast, neist üle 30 on tuvastatud eelajaloolise elupaigana. Esialgu hinnati mitmest koopast leitud piltide vanuseks 10 000 aastat, kuid moodsamate võtetega saadi hiljuti ühe pildi vanuseks vähemalt 40 000 aastat! Rohkem kui seni maailma vanimaks peetud koopakunstil Prantsusmaal! (Loe nt siit.) Teiste puhul on vanus vähemalt 35 000 – 38 000 aastat.
Nüüd jääb üle ainult loota, et lubjakivikaevandused, mis on selle piirkonna koopaid tõenäoliselt juba hävitanud ja hävitavad ka praegu, suudetakse kontrolli alla ja kogu see uskumatu piirkond korralikult kaitse alla võtta.
Meie kondame aga edasi, leiame Inglijärve, ukerdame mägede vahel ja jõuame lõpuks ringiga tagasi kivimetsa juurde.
