Lopsaka taimestikuga kaetud pea üleni mägine Flores on vist küll üks ilusamaid saari, kuhu eales olen sattunud. See ilu võib aga sentimeetreid maksma minna, sest juba kaks korda ajaloos on Flores inimesi kahandanud.
2003. aastal avastati ühest Florese koopast täiesti uus inimliik Homo floresiensis. Meie eellaste lugu täienes veel ühe liiniga Denisova inimese, neandertallase ja Homo sapiens’i kõrval. Florese inimesel oli üks väga silmatorkav erisus – ta oli vaid meetripikkune.

Kui aga hakati võrdlema leiukoha lähedal praegugi elavaid pügmeesid (keskmiselt 1,45 m pikad) koopast leitud naise jäänustega, selgus, et ka nende puhul on tegu erinevate liikidega. Teadlased järeldasid, et Florese saar on seega koguni kaks korda inimliiki kahandanud. Põhjuseks peetakse saare nappe toiduressursse, mistõttu evolutsioonilise eelise said vähem energiat vajanud ehk väiksemad inimesed. Flores (ja ka mõned teised maailma väikesaared) on mõjunud samamoodi ka loomadele: suured loomad kahanesid, mille näide on siin kunagi elanud kääbuselevant. See-eest kasvasid ebatavaliselt suureks pisemad loomad, sest neil polnud looduslikke vaenlasi. Komodo hiidvaraan ja hiidrott asustavad Florest tänapäevalgi.
Meie maandume propellerite põrina saatel Ida-Floresele, tillukesele Maumere lennuväljale, ja veedame kolm esimest ööd u 15 km eemal mereäärses resordis. Teeme siin paadiretke ühe pisisaare juurde, et nina vees uurida, kas kalad ja korallid on suutnud saare kahandavale mõjule vastu panna. Ega ma sellest väga hästi aru ei saa, sest meie üsna lühike giid muutub sügavamale sukeldudes hoopis hiiglaseks, küll kahaneb olematuks minu miinusnägemine. Seejuures tuleb aga nentida, et ka nii ilusat veemaailma pole meie silmad varem näinud. Pärast esimest tundi vees teatab giid, et nägi haid. Nii umbes 1,5 meetri pikkust. Nuuks, oleksime ka tahtnud näha. Meie jaoks on päeva nael, kui ühe raipoja ära ehmatame. Vedas. Raisid ei nähta alati ka siis, kui just neid vaatlema minnaksegi.






Flores on linnulennult vaid 354 km pikk ja 66 km lai. Oleme juba ammu mõlgutanud mõtet saare ühes otsas rollerid rentida ja need teises ära anda. See pole võimalik, kirjutatakse foorumites. On küll, kinnitame meie. Saarel on täpselt üks mees, kes sellega tegeleb, ja rentida saab nii Maumerest Labuan Bajosse kui ka vastupidi. Seome kotid nööriga oma kaherattaliste suksude sadulatele ja asume veidi üle 500 km pikkusele läbi mägede vingerdavale teekonnale.

Kõrvus Ahto õpetussõnad “Pidur on kiiruse surm”, tapan Florese kohati ainult S-kurvidest koosneval peamaanteel kiirust jõhkralt ja südametult. Mõne kurvi võtan nii aeglaselt, et Ahto sõnul on juba oht ümber minna. Sellele vaatamata õnnestub meil esimese (küll hilja alanud) päevaga läbida eesmärgiks võetud 95 km ja jõuda ka ühele kiidetud rannale silm peale visata.

Floresel pole võimalik välismaalasel ringi liikuda, ilma et kõik sulle “Hello, mister!” hüüaksid või vahel isegi kõrvale sõidaksid, et küsida, kust sa tuled ja kuhu teel oled. Nii laheneb ka meie öömaja küsimus Moni külas, kuhu suundume – see leiab meid ootamatult ise ehk sõidab omaniku näol mööda, kui fotopeatust teeme.

Moni on populaarne peatuspaik, et teha väljasõite Kelimutu vulkaani juurde. See on lihtne sihtkoht: sõidame ratastega päris üles, parklast kraatriteni jääb astuda vaid 1,5 kilomeetrit koos mõnekümne meetri treppidega. Kirjutasin “kraatriteni”, sest sel kunagisel tulemäel on kolm kraatrit, igaühes neist järv, mille värv aja jooksul koos keemilise koostisega muutub. Meie ei hakka seda muutumist ära ootama, et mitte anda saarele võimalust meidki kahandama hakata. Kogu reisigarderoobi väljavahetamine oleks üksjagu tülikas.



Õhtul kohalikus kõige popimas restoranis aega veetes saame teada, et Monis, Labuan Bajos ja veel mõnes kohas vältab parasjagu reggae– ja rastaperiood. Ühe imeväikese küla kohta on siin uskumatu hulk rastapatsidega mehi, kes teevad korralikul tasemel bändi (või aitavad tegijatel tuju üleval hoida), nii et korraks tekib tunne, nagu oleksime Jamaikale sattunud. Kui uurin hiljem, kas tegu on ka religioosse hoiakuga, saan vastuseks, et lihtsalt stiiliga. Meestel siin on võimsad juuksed.

Jätame Moni maha, saatjaks meie külalistemaja toreda omaniku sõnad: “Drive very slowly, yeh? Watch out!” Ehk hati-hati, nagu siin Indoneesias on tavaks hoiatada.
Oeh, nohuse ninaga on seda raske lugeda, viskan nagu Sniff pikali ja mõtlen millal ma sinna võiks sõita…
Tule kohe! Kuigi siin mägedes võib endale ka kergesti nohu hankida, eriti jahe on öösel.