Vedada võib ka viltu vedades

700 kilomeetrit, mis me Floresel rollerite seljas läbi sõidame, kujutab endast suuremalt jaolt kurve mägiteedel. Umbkaudsel hinnangul võtame neid 5000, kuid ühes pealtnäha üsna süütus, aga kohalike sõnul neetud kurvis teen ma oma elu kõige ohtlikuma vea.

Kas saar on hakanud minu aju ja koos sellega ka reaktsioonivõimet kahandama? Või olen liiga palju flirtinud number 13, teispoolsuse ja muu kraamiga? Ma ei saa siiamaani aru, miks see minuga juhtus. Korraks mõtlen, et vaikin õnnetuse maha – oma lähedaste meelerahu nimel. Samas pole siiski aus rääkida meie reisist ainult positiivset ja äpardused välja tsenseerida. Seda enam, et minuga on ju kõik korras. Mul vedas, lausa pööraselt. Palun aga juba ette vabandust, kui kedagi muretsema panen.

Sõidame Monist järgmise linna Ende suunas. Mina ees, sest olen aeglasem. Ahtol hakkab suisa igav, nii et ta võtab seikluskaamera välja, et maastikku ja minu sõitu filmida. On teine pikk sõidupäev, tunnen end rolleri seljas järjest kindlamalt ja püüan võtta kurvides ideaaltrajektoori. Klassika, mõtlen tagantjärele, siia ongi ju õnnetus sisse programmeeritud. Lähenen keset kurvi asuvale sillale, kiirus pole minu arvates liiga suur, seetõttu pidurdan vaid mootoriga. Sillapiirde tagant ei paista, et kurv on järsem, kui esialgu tundub. Kallutan, aga ilmselt arvan (oi kui ekslikult), et liiga palju, ja hakkan korrigeerima. Ratas teeb jõnksu ja valib järsku teise suuna. Vajutan pidurit liiga hilja, alles liivasel teeserval. Tulemuseks on stiilipuhas kaskadööritrikk: sõidan enne sillapiiret läbi kõige kitsamast, kuid samas ainsast kohast, kus saab oma teekonda ratta seljas jätkata. “See ei juhtu ju ometi päriselt,” jõuan mõelda. Siis ma lendan. Põrke maaga võtab vastu ilmselt esiamort. Potsatan järsule nõlvale ja lasen rattast lahti.  “See läheb küll mahakandmisele,” on teine mõte, kui piki kallast alla lohisedes minust madalamal põrkuvat rollerit vaatan.

Kui liug otsa saab, kuulen Ahtot selja taga ahastades hüüdmas: “Inge, mis sa nüüd küll tegid?” Ta libistab end alla, aitab mu püsti ja siis ma avastan: mul pole midagi viga! On mõned marrastused vasakul küljel ja jalal, kuid see on ka kõik. Ahto on tõmmanud pelgalt mäest alla tulles oma püksitagumiku puruks, aga minul on isegi riided terved …

Ahto ronib uuesti üles, et keegi appi kutsuda. Ise me siit ratast üles ei saa, kallak on umbes 60 kraadi ja pinnas kruusane. Peagi on abilisi piisavalt ja uudistajaid veelgi rohkem. Ronin teiselt poolt silda teele tagasi ja vaatan, kuidas mehed rolleri nööriga sellestsamast järsust nõlvast üles sikutavad.

“Sul on väga vedanud!” kuulen korduvalt küsimuste vahele, kas mul tõesti ei pigista rinnus ega valuta peas. Ei. Peavalu võiks saada hoopis rollerit vaadates: rohkelt kriime, katkist plasti, purunenud peeglid. Saan teada, et siin on ennegi juhtunud, ka fataalselt. Needusega sild, öeldakse mulle.

Kaader videost. Nii ma siit alla tuhisengi.
Ülevalt avaneb selline pilt. Kõrgust on kaldal umbes viis meetrit.

Esimene mees, kes peatus, kui Ahto läks abi kutsuma, on Floren. Ta on Endes, kuhu nagunii teel oleme, poole kohaga medvend, ja leiab, et pean kindlasti haiglast läbi käima, laskma end üle vaadata ja marrastused ära puhastada. Ta pakub, et juhatab meid ise kohale. Kuna ma ei taha, et tema ja ta naine meie pärast ootama peavad – ja et adrenaliin kaob ning ma ei julge enam elu sees ratta selga istuda –, olen valmis kohe edasi sõitma. Nii me oma teekonda jätkame: Floren naisega kõige ees, mina oma haavatud suksuga tema järel ja Ahto minu järel.

“Kas te mulle lolluse vastu saaksite süsti teha?” küsin Ende haiglas õelt. Ta naerab ja piirdub siiski haavapuhastusega. Kirjutatakse välja ka antibiootikumkreem, et mu jalaga ei läheks nii, nagu läks ühel tuntud poliitikul. Enne reisi tehtud teetanusesüst kulub nüüd samuti marjaks ära. Vasaku jala pahkluu ja parema käe pöial on veidi paistes, nii et öömajja jõudes läheb käiku jää. Ja ongi kõik. Edasi saab vaid vaadelda, kuidas valgeks nimetatud rassi esindaja kints läbib värvitoone, mida värvilisteks kutsututel mitte kunagi ei esine.

Kriimude puhastamine Ende haiglas maksab vähem kui kaks eurot.

Küsime Florenilt, kuhu võiks minna rollerit parandama. Ta soovib ka selles aidata, võtab meid järgmisel päeval sappa ja sõidame läbi pea kõik Ende rolleritöökojad. Parandamine käib siin maal ootetööna, kui sobiv jupp juhtub müügil olema. Leiame suurema osa neljast eri kohast ja laseme ära vahetada. Vaid üks, kõige suurem esipaneel jääb puudu – minu ratas on kõigest kolm kuud vana, Honda uusim mudel, kõiki osi pole saada. Floren uurib sõbralt Maumeres, kas seal on. Sõber ütleb, et üks on, kuigi valge asemel musta värvi – kui me seda ikka tahame, tuleks raha saata. Me tahame. Anname Florenile raha, ta kannab selle Maumeresse … ja teatab meile õhtul, et see jupp müüdi veidi enne raha kohale jõudmist maha. “Üks võimalus on tellida see Java saarelt Surabayast,” pakub ta. Et sõber kannab raha sinna ja jupp saadetakse meie järgmisse ööbimiskohta Bajawas, 124 km Endest. Peagi olemegi sinna teel.

Endest Bajawa poole sõites teeme põike siniste kividega randa. Just nii seda kutsutaksegi.

Kui pakk Bajawasse meie öömajja jõuab ja me sellega Honda esindustöökotta läheme, teatavad spetsialistid, et see on vale mudeli paneel. Maksab neli korda vähem, kui meie maksime, ja pole isegi mitte originaalosa. Oleme petta saanud. Raha on läinud ja juppi pole. Kõige rohkem on aga kahju, et ma ei tea, kas süüdi on tõesti ebaaus sõber või oli see meie lahke aitaja enda plaan. Sellegipoolest olen Florenile väga tänulik selle aja eest, mis ta meie peale kulutas ja meie muredega tegeles. Ma väga tahan uskuda, et tema oli oma sooviga aidata siiras.

Elu läheb aga edasi ja meie samuti. Bajawa lähedal sõidame vaatama Bena traditsioonilist küla. Siin käivat väga palju turiste, aga meil veab, üks grupp on just lahkumas ja küla jääb meie päralt uurida.

Siinne ngada rahvas pole asukoha valikul allahindlust teinud: ühel pool Inerie vulkaan, teisel pool uhke vaade alla orgu.. Küla koosneb kahest rivist majadest, mille vahel asub plats esivanemate matmiseks ja austamiseks.
Esiplaanil olevad pühapaigad kannavad nime ngadhu ja bhaga. Vasakpoolne ngadhu kehastab suguvõsa meessoost esivanemaid, selle otsas on sõjameest kujutav figuur. Bhaga kujutab naissoost esivanemaid ja sümboliseerib naise keha. Selles tehakse rituaale naissoost esivanemate austamiseks.
Megaliidid küla keskel aitavad võtta ühendust üleloomulike jõudude ja esivanematega, aga selleks on vaja ohverdada pühvel, siga või vähemalt kana. Iga suguvõsa pühakodade juures on ka kivialtar. Kohtupidamise koht on lenggi, lame kivi, mille juures kogukond oma probleeme lahendab.
Tegemist on täiesti elusa külaga, kus ehitatakse uusi maju ja renoveeritakse vanu.
Nii kuivatatakse nelki. Värskelt puu otsast korjatud õiepungad on kollased.
Selle naise käe all valmivad puuvillased sallid ja sarongid, mida kannavad nii mehed kui ka naised.
Kohvi röstitakse, kuni see on süsimust.
Tüdrukud on tulnud koju otse kehkatunnist ja pistavad poest ostetud näkse.
See mudilane õpib juba kirjutama.
Tirts ja tema joogiklaas.

Veel 135 km mägiteid ja jõuame Rutengi, meie eelviimasesse peatuskohta Floresel. Vaid teist kuud tegutsev kodumajutus linnast veidi väljas riisipõldude keskel luksusega ei võlu: tillukeses toas pole muud kui vaid voodi ja paar naela ukse küljes, kuhu midagi riputada. Oma ihu tuleb kasida ja tühjendada ühises välimajakeses. Nii aga Manggarai piirkonnas elataksegi ja see on ka peremehe Jeffi eesmärk – pakkuda kohalikku kogemust. Ei toole ega laudu, istutakse ja ka süüakse maja ees terrassil bambusmati peal.

Kui kohale jõuame, kogunevad meid müstilise kiirusega uudistama vist küll pea kõik küla lapsed. Koolitüdrukud kasutavad juhust ja teevad Ahtoga inglise keele tunni jaoks intervjuu. Uudishimu on mõistetav, koht asub turistiteedest eemal ja isegi elekter jõudis siin majadesse alles neli aastat tagasi.
Jeffi korraldatud ühised õhtusöögid (“You are part of family!”) toovad kokku põnevaid inimesi oma põnevaid lugusid rääkima. “Lauas” on prantsuse paar, kaks hollandi tüdrukut, üks Lääne-Paapuas sukeldumisinstruktorina töötav türklane, eestlased ja baski tüdrukud. Türklane ja temaga koos liikuvad hollandi piigad on mingi veidra juhuse tõttu meiega samas öömajas juba kolmandat korda järjest. Jeff (laua otsas paremal) jagab kõigile külalistele selga torukujulised sarongid. Õhtu lõpeb kohaliku puskari sopi degusteerimisega.
Hommikul viib Jeff kõik soovijad riisiterrassidele päikesetõusu imetlema.
Samad riisipõllud taevast vaadatuna.

Kui Manggarai inimestel saab riisisaak salve, tähistavad nad seda kaks kuni kolm päeva kestva pidustusega, mille põhisisu on caci-võitlus. Nad ise kutsuvad seda leebelt tantsuks. Mehed panevad endale seeliku selga, saba taha, sarved pähe ja kuljused tagumikule kõlisema, et piitsaga võidelda võõra, enamasti teise küla mehega.

Rütmilise muusika ja laulu saatel hööritavad mehed enne oma võitlemisjärjekorda puusi ja tantsivad. Õhus on adrenaliini!
Võitluspaar valmistub, nägu kaetakse rätikuga.
Piits ründaja käes sümboliseerib mehelikkust, fallost ja taevast, kilp kaitsja käes naiselikkust, üska ja maad. Piitsa ja kilbi kokkupuude kujutab viljastamist. Lüüa tohib vaid ühe korra, hiljem vahetatakse positsioone.
Mehed on oma armide üle uhked ja tohterdama neid keegi ei hakka.
Pidustuste puhul on ka politseinik endale seeliku selga tõmmanud.
Kogu üritus toimub küla tseremooniaväljakul, mille ühes servas kasvab püha puu. See on ohverdamise koht.
Üks võitleja palub meid endaga poseerima. Mehe käes on tema saba, mis pistetakse vöö vahele. Meie õnneks piitsa ei saa.
Haruldastele Eestist tulnud külalistele pakutakse hoopis küla ühes kodus süüa. Nii maitsvat sealiha pole me juba ammu saanud.

Elul Manggarais on teisigi huvitavaid tahke. Kui mees tahab endale kena, haritud ja tööka naise võtta, peab ta käima tüdruku perekonnale välja umbes 250 miljonit ruupiat (15 000 eurot) ning lisaks kaks pühvlit ja kolm lehma. Abielus naine on seega kinni makstud, mistõttu pole tal ka erilisi õigusi, sh oma mehe peale kaevata. Kui mees peaks oma naisest ära tüdinema, siis ta lahutama ei kipu – traditsioonid ei luba ja naise eest makstud raha läheks samuti raisku. Uut naist võtta oleks ka liiga kallis, seetõttu peetakse laialdaselt armukesi. Seda ja palju muud pajatab meile Jeff, öömaja omanik õhtusöökide ajal. Nii ägedaid koosistumisi pole meil olnud veel üheski majutuskohas.

Pärast kaht ööd Rutengis tuleb ette võtta veel viimane pikk sõit Florese saarel – 132 km ehk neli tundi Labuan Bajosse. Üks Poola poiss tunnistas eelmisel õhtul, et kaalus samuti rolleriga saare ühest otsast teise sõitmist, aga kui nägi teed ja kurve Labuan Bajost Rutengi, oli väga õnnelik, et seda ei teinud. Jah, see osa peamaanteest ongi vast kõige järsemate kurvide ja samas ka halvema teekattega. Näeme ühes nõelasilmakurvis õnnetust, kus veoauto ja roller on kokku saanud, asfalt lainetab nii seal kui ka mitmes teises kohas nagu eterniit. Olen aga juba harjunud ja üksjagu õppinud, mul ei pilgu enam silmgi, kui kõige hullemas nõelasilmas veoauto vastu keerab. Pidur on mägedes sõitja parim sõber.

Kaheksa kilomeetrit enne Labuan Bajosse jõudmist jookseb Ahto ratta rehv tühjaks. Meil veab jälle – rehviparandus jääb kõigest 50 m kaugusele.

15 minutit ja valmis!

Rollereid Labuan Bajos üle andes hoiame pöialt, et kahju katmiseks piisaks meie kokku umbes 50 euro suurusest deposiidist. Täpselt nii lähebki, kuigi esisillas tuvastatakse ka väike loks. Remondile (ja tühja) kulutasime umbes 70 eurot. See oli tõepoolest üks õnnelik õnnetus.

Kohal! Kuhu järgmisena? Mulle endiselt väga meeldib rolleriga sõita!

 

 

8 thoughts to “Vedada võib ka viltu vedades”

  1. Oeh! Siiani on see kõige põnevam kirjatükk! Kas Jeffist pilti ei ole? On ta kohalik? Olge tublid ja hoidke end!

  2. Väga hea lugemine. Jätkake samas vaimus.
    Tublid ja õnne edasi kulgemiseks. Hakkan juba isegi mõtteid mõlgutama…

  3. Põnev jutt jah, samas hirm ka, et mis oleks võinud juhtuda. Mul üks endine kolleeg Joonisfilmist hukkus rolleriga sõites Malaisias, see tuli kohe meelde, et iial ei tea, kui sõbrad rändama lähevad, on tore kuulata nende seiklusi, kuid ei saa unustada ohte.. Hoidke ennast, tahame teid ikka mõne aja pärast näha :) Värvikaid ja mõnusaid elamusi, ootan uusi postitusi. Tervitused Hiiumaalt.

    1. Jah, me oleme siin Ahtoga videot vaadates pikalt-laialt arutanud, et kui läinuks veidigi teisiti, võinuks tagajärjed väga hullud olla. Aga eks me kõik, kes elus oleme, saame tänada seda, et on õnne olnud. Aitäh, hoiame end kindlasti! :)

  4. Inge, kuna olete nüüd juba natuke aega Aasias reisil olnud siis, kuidas sulle tundub, kas üksikul naisterahval oleks sarnane reis turvaline? Oletame, et kui Ahtot ei oleks, kas üksi võtaksid antud reisi ette? :)

    1. Ise ole käinud üksi kaks nädalat Malaisias ja ma nautisin igat hetke. Paljud naised reisivad aasta ja isegi kauem üksi mitte ainult Aasias, vaid üle ilma. See oleneb pigem inimtüübist, mina väga aktiivne võõrastega suhtleja ei ole, kahekesi on nii pikka aega reisides kõvasti lõbusam ja muretum. Üldiselt on siin ka turvaline, tuleb säilitada loomupärane ettevaatlikkus ja teha korralikku eeltööd. Juhtuda võib ka kodus. Meile meeldib siiski pista nina ka sinna, kuhu tavaturistid ei satu, üksi ma ilmselt päris igale poole luusima ei läheks.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.