Florese meri Komodo rahvuspargi piirkonnas on ohtlik! See kohtub lõuna pool India ookeaniga ning tuulte-hoovuste suund ja tugevus võib olla ettearvamatu. Perama laevad, mis sõidutavad turiste Floreselt Lombokile (või vastupidi), on samuti ohtlikud. Üks selle ettevõtte alus uppus suisa ära!
Sellised internetist leitud infokillud julgustuseks kõrva taha pandud, läheme soetama pileteid just Perama laevale, mis väljub meile täpselt sobival ajal. Meil on nimelt vaja a) näha Komodo draakoneid, b) snorgeldada Komodo rahvuspargi vetes, sest siin olevat selleks parimad kohad pärast Lääne-Paapuat, c) saada Florese saarelt Lomboki saarele. Kuna nende vahele jääb veel üks suur saar, kuluks busside-praamidega minnes liiga palju aega.
Perama laev, mis lubab meid kahe öö, kahe päeva ja eespool mainitud atraktsioonidega Lombokile viia, mahutab umbes 50 reisijat. Meil veab, sellele reisile on minemas vaid 21 inimest.

Leian Tripadvisorist selle ettevõtte kohta palju negatiivseid kommentaare ja lasen oma ootused nulli. Kajuti asemel, kus olevat vähe ruumi ja õhku ning liiga palav ja lärmakas (mootor!), võtame kohad tekile. See tähendab, et magame koos teiste omasugustega mattide peal värske õhu käes ahtris, reelingu ja katuse vahelt paistmas tähistaevas. Jeerum, kuidas see mulle meeldima hakkab! Kiigutavad lained, õrnsoe tuuleke, uinutavalt mõjuv mootorimüra. Päikesetõus merel! Päikeseloojang merel! Veel üks tõus ja loojang ja muud kaunid ajad. Meid saadab supertore giid, toit laeval teeb silmad ette suurele osale restoranidele, kus oleme söönud, ja veidi spartalikud elutingimused annavad elamusele pigem juurde kui võtavad vähemaks. Laeval müüakse külma õlut poehinnaga ja see ei saa otsa vaatamata tõsiasjale, et üle poole reisijatest on sakslased!
Esimeseks ööks ankurdame end Labuan Bajo lahele. “Kes ei tantsi, jääb hommikusöögist ilma,” teatab giid, et pärast õhtusööki algab pidu. Kell viis hommikul, kui kõik mattidel õndsalt magada nohisevad (aga mitte keegi ei norska!), lükkab meeskond mootorid käima.



Kell seitse pugime kõhud täis ja peagi pärast seda jõuab laev Rinca saare juurde. “See on väga ohtlik koht!” teatab üks meile saatjaks määratud pargivaht, kui oleme maale jõudnud. Rincal elab umbes 2000 Komodo hiidvaraani, nende nägemine sellel saarel olevat palju tõenäolisem kui Komodol. Veidi kõhe? Üldse mitte, meie gruppi kaitseb kokku neli meest, igaühel käes kuulipilduja … või ei, siiski tavaline toigas.

Üle kolme meetri pikkuseks kasvav Komodo varaan suudab sprintida kiirusega 20 km tunnis ehk Usain Bolti ta kätte ei saa, minusuguse endiselt veidi lonkava sihtmärgi aga küll. Pistab mulle kintsu oma alalõuas asuvad mürginäärmed, mispeale mu veri kaotab võime hüübida, ja nii minust hommikusöök saabki. Varem arvati, et Komodo draakonil aitab saaki tappa hammustusega kaasnev bakteriaalne infektsioon, kuid selle on teadlased pärast mürginäärmete avastamist ümber lükanud.
Praegu, septembris, on varaanidel pesitsusaeg, mistõttu neid looduses väga palju liikvel ei olevat. Seda öeldes annab pargivaht kandva pausi jooksul mõista, et me ei pruugi neid üldse näha … kuni hetk hiljem ümber nurga keerame ja meie ees, hoonete kõrval vähemalt seitse isendit aega surnuks lööb.





Meie järgmine atraktsioon umbes tunni kaugusel on väike saareke Laba (või Lawa või Lawang, tont sellest aru saab), mis olevat hiljuti põlema läinud. Või pandud. Igatahes on nii mitmelgi kaasreisijal siin laevast väljumisega tuli takus.






Järgmisel päeval toimub meie esimene kontakt maaga väiksel Moyo saarel, kus elavat umbes 7000 inimest. Kuigi läheme kose juurde ujuma, palub giid piigadel end kombekalt riidesse panna, sest tee viib läbi küla. Siinkohal pean vajalikuks selgitada, et isegi kui kannad tavalisel rannapuhkusel vaid niudevööd, ei tähenda moslemiküla kontekstis kombekas riietus õlapaeltega minikleiti või lühikesi pükse. Selle vastu kipuvad lääne turistid ikka kole sageli eksima. Ka seekord.




Veel paar-kolm tundi mere kündmist ja otse laevanina ette jääb saar nimega Bedil, millele saab tiiru peale teha vaid ühe minutiga. Jääme siiski kauemaks: võrkkiiges vedelema, pildistama, snorgeldama. Kuna Ahto lennutab drooni, lähen snorgeldama ilma temata. Olen juba, mask peas ja snorkel suus, koralle imetlemas, kui järsku avastan: appi, mul pole päästevesti seljas! Unustasin selle ära … Uppumisest ei tule aga midagi välja, soolane vesi hoiab mind pinnal sama hästi nagu koos vestiga, seega otsustan oma hirmust sügava vee ees üle saada ja hulbin rõõmsalt edasi.



Veel kolm tundi merel ja silmapiirile ilmub Lombok. Lõunapoolsete saarte varjust välja sõites tervitab meid kohati kuni neljameetrine lainetus. Ukerdame laeva ninasse, kus kõikumine on suurem, ja huilgame iga suurema tõuke peale. Milline vägev lõpp meie ohtlikule merereisile!