Oleme oodatud

Kas koos meiega naasevad Lomboki piirkonda ka purustavad maavärinad? Seekord õnneks mitte. Pärast augustikuu katastroofi on tõuked küll pea iga päev jätkunud, kuid pole enam tugevamad kui 4,5 magnituudi. 

Kui Balil asuv Kuta on ülerahvastatud turistipesa, siis Lomboki lõunaranniku sama nimega linnake tundub praegu vaikse ja unise kohana. Vaatamata kõrghooajale on majutuskohtade hinnad kõige madalamad, mida oleme terves Indoneesias näinud. Kümme eurot väga viisaka terrassiga toa ja hommikusöögi eest? Sulawesil maksime kaks ja pool korda rohkem. Kolm eurot päevas rollerirendi eest? Balil maksime – küll uue ja suurema ratta eest – kolm korda rohkem. Lombok vajab hädasti turiste, et katastroofist toibuma hakata, ning pakub praegu vastu tüünet rahakotisõbralikku puhkust.

Et saare lõunaranniku võlusid avastada, tuleb muidugi rattad alla saada. Kaljurahnudega ääristatud maalilisi rannasoppe on siin igale maitsele, pole mingit probleemi leida ka mõni täiesti inimtühi. Eriti seetõttu, et nendesse viivad kõrvalteed panevad sõitja kannatuse ja sõiduki amordid korralikult proovile. Õnneks on peamaantee äsja värske asfaldi saanud (või saamas).

Esimesel ringituuritamise päeval põrutame Kutast ida poole, randa nimega Tanjung Aan. Seda peetakse õigusega Lomboki üheks kõige ilusamaks – väike ja üsna kinnine lahesopp heleda liivaribaga, servades kõrgumas kaljud.

Esmalt turnime kaljude tipuni. Reielihased saadavad mulle selle kohta ülejärgmisel päeval kibeda meeldetuletuse ja kutsuvad arenguvestlusele.
Vaade Tanjung Aanile mere poolt.
Siinsed päevavarjud on kui täpp i peal. Nii hoida!

Teisel päeval korraldame endale kultuurikümbluse. Lomboki inimestest 85% kuulub sasaki rahva hulka. Enne islami saabumist 16. sajandil järgiti saarel animismi, hinduismi ja budismi, tulemusena helbitakse praegu siin kompotti kõigist neljast.

Üks segunenud, kuid siiski elus traditsioonide näide on Sade küla. Turistid piiluvad uksest ja aknast, sellele vaatamata või hoopis tänu sellele suudetaksegi oma endist eluviisi säilitada. Naised tegelevad käsitööga, nagu nad seda alati on teinud, lihtsalt nüüd on elumajade juures ka ohtralt müügilette. Mehed harivad põldu või püüavad turiste, kellele külas giiditeenust pakkuda. Säilinud on ohverdamisrituaalid, võitlustantsud toigaste ja kilpidega jpm, kuid tõenäoliselt ei kesta see kõik enam kaua, sest turistidest ümbritsetud pealekasvav põlvkond kipub huvituma juba muudest asjadest.

Väga kompaktses Sade külas on 150 maja, milles elab umbes 700 inimest.
Kõrgem hoone keskel on riisihoidla, eespool müüakse saronge jm käsitööd.
Käsil on tšilli kuivatamine. Saare nimi Lombok arvataksegi pärinevat punastest teravatest tšillidest.
Kas ohverdamiskoht? Ei, siin käivad poisid-tüdrukud juttu ajamas ja aega veetmas, saan vastuseks.
Sasaki naine lõnga ketramas. Vahepeal õnnestub ehk mõni käevõru maha müüa?
See naine parandab saviga trepiserva. Sasaki majade müüre ja põrandaid tehakse pühvlikaka ja savi segust. Kohaliku traditsiooni järgi käiakse ka hiljem põrandad regulaarselt üle lahjendatud pühvlikakaga. See hoidvat eemal sääski ja kurje vaime ning olevat koguni antibakteriaalse toimega.

Kahel järgmisel päeval pöörame rollerinina rannikul lääne poole. Leiame inimtühja lahesopi, kus laava on kunagi tardudes väga huvitavaid vorme võtnud.

Mida kõike oskab loodus teha tule, kivi ja veega!
Kivivalvur Ropka oma pruudiga ja ei hingelistki rohkem.
Lõunaranniku maastik dekoratiivsete lehmadega.

Samasse suunda jääb Selong Belanaki rand, mida peetakse samuti Lomboki üheks uhkuseks. See on tohutu laia ja samas nii puhta liivaribaga, et küsime endalt, kas oleme ikka Indoneesias.

Ranna üks serv on kalurite päralt.
Tahad surfama õppida? See on algajale sobiv koht.
Kuigi taimestik on praegu rannikul üsna kõrbenud, haljendavad tubakapõllud erkroheliselt.
Väikese raha eest saame hingata sisse nahkhiirte väljaheidete oivalisi aroome ja pehme kraami sees ka kõndida, elamust täiendamas miljardid pisikesed prussakad (selle koha giid on muide paljajalu). Koopalaest langevat pärastlõunal sisse kaunis valgusvoog, mis toob siia pruutpaare oma pulmafotosid tegema. Ega pildilt hais ju näha jää!

Kuta linna enda väärtus seisneb arvukates restoranides. Turistil neis igav ei hakka. Iga natukese aja tagant saab suhelda mõne väikese tüdrukuga, kes püüab müüa käevõru või -paela. Istume ühes rannaäärses kohas ja oleme kolmele meid sihikule võtnud piigale kindla “ei” öelnud, mispeale nad pettunult ära lähevad. Üks hiilib aga – nii et teised ei näeks – tagasi. “Kust te olete?” küsib ta. Eestist, ütleme tüdrukule, ja kuuleme kommentaari: “Pealinn on Tallinn.” Muidugi üllatume. “Mängime nii, et teie ütlete mulle kolm riiki ja mina nende pealinnad. Kui õigesti ütlen, siis te ostate mult,” pakub ta. Hea küll. “Läti? Leedu? Moldova?” Kavaldame tüdruku üle, aga need on ka ainsad riigid, mille pealinnadega ta mööda paneb, kui mängu jätkame. Uurime tema elu kohta: Pia ütleb, et tal on kolm ema (ehk isal on kolm naist), õdede-vendade loendamisel läheb tal arvepidamine korraks sassigi, ta elab Sade küla lähedal ja koolipäev on tänaseks juba möödas. Otsustame temalt siiski osta, Pia ütleb hinna ja rõhutab, et peame alla kauplema. Meil pole selleks aga väga tahtmistki. Võtame neli käepaela ja anname, nagu hiljem selgub, umbes kümne raha. Hea meelega. Lombokil on rasked ajad ja Pia on vahva.

Paar päeva hiljem kohtame veel üht tüdrukut, Pia sõbratari, nagu selgub. Tema teab ka Läti ja Leedu pealinna, aga Moldovaga läheb siiski alt. Hakkajad piigad, kindlasti läheb neil elus paremini kui sellistel, kes lihtsalt nuruvad: “Osta, osta.” Jah, kui ütled, mis on Eritrea pealinn.

Pia on 12aastane, nutikas ja väga hea suhtleja.

Ühel varahommikul läheb Ahto rannapromenaadile jooksma (veidrikke on igasuguseid) ja tuleb sealt tagasi koos koeraga. Üks kuldne retriiver on ta endale välja valinud. Moslemite jaoks on koer räpane loom, nii et enamik siin igal pool vedelevaid ja lonkivaid koeri on hulkurid. Nad moodustavad oma territooriumil gänge ja valvavad, et võõrad eemale hoiaks. Ahtot õnneks keegi ei ründa, küll aga on võetud sihtmärgiks see ilmselt eksinud retriiver, kelle peale iga natukese maa tagant uus koerakamp kokku jookseb ja marru läheb. Retriiver on aga arukas, hoiab Ahto ligi ja tuleb temaga öömajani. Püherdab maja taga porilombis, et end veidigi jahutada, ja heidab siis meie terrassile. Kui hakkame sõitma minema, tahab aga kaasa tulla.

See arukas ja viisakas koer tundub uue peremehega väga rahul olevat, kuigi öömaja omaniku sõnul on ta kodu siinsamas lähedal. Koer aga keeldub lahkumast.
Mida teha? Hakkame sõitma, jookseb järele. Jääme seisma, hüppab peale.

Lõpuks annab Ahto lihtsalt kõvasti gaasi. Koer lippab tulistvalu, kuni ta enam ei jaksa. Karjun Ahtole, klomp kurgus, et jää seisma, aga ta teeb ilmselt õigesti. Ei tohi lasta loomalgi võõrasse kiinduda.

Just enne seda, kui hakkame lennujaama sõitma, kuuleme meie öömaja omanikult Benilt rõõmusõnumit: kutsa on koju jõudnud. Lahkume Indoneesiast kerge südamega.

Paar tundi pärast maandumist järgmises riigis toimub Sulawesi keskosas 7,5magnituudine maavärin, mis toob kaasa laastava tsunami.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.