Kolme kuu jooksul Indoneesias oleme nuhutanud kergelt kaht suurt ja nelja väikest saart, neist igaüks nii erinev, justkui polekski tegu sama riigiga. Veel enam, ka ühe saare eri piirkonnad võivad olla nagu öö ja päev. Me ei lase end sellest häirida – on aeg oma kõver mõõdupuu välja otsida ja asuda ülekohtuselt üldistama.
- Meie üks suuremaid segadusi siin on tingitud päikese asukohast taevas. Sotti saame ilmakaartest ainult päikesetõusu ja -loojangu ajal, keskpäeval on parem vaatluse teel mitte orienteeruda, sest päike hoiab end pisut põhja poole ja meie juhtmed jooksevad kokku. Äkki aitab väike põhjauinak?
- Liikluses kehtib ainult üks reegel: sõidetakse nii, kuidas parasjagu vaja, peaasi et ise ja ka teised ellu jääksid. Üllataval moel see isegi töötab. Ühe kohaliku sõnul sõidab suur osa rollerijuhte ostetud juhiloaga või puudub see üldse, mis tähendab, et liigeldakse kõhutunde, mitte liikluseeskirja järgi. Seetõttu ei tasu jalakäijal ka liialt foore usaldada, ettevaatamatult rohelise tulega teele astumine pannakse ilmselt kirja kui enesetapp. Rolleriga sõidavad juba lapsed, mistõttu on sõiduvõtted kõigil varakult selged. Kuna maanteed on tihti kurvilised ja linnaliiklus väga tihe, püsivad kiirused siiski üsna mõistlikud.
- Erinevalt näiteks Indiast arvestavad siin motorolleritega ka veoautod ja bussid – sõidavad sul nii kaua rahulikult taga, kuni tekib võimalus mööda minna, mitte ei suru sind teelt välja, et jumala eest ei peaks jalga gaasilt võtma.
- Ei tasu imestada, kui sõidad bussiga punktist A punkti B ja bussijuht otsustab vahepeal koos kõigi reisijatega tanklast läbi minna. Ükskord teeb meie bussijuht pärast mägiteedelt alla jõudmist peatuse ka selleks, et rehvidesse õhku juurde pumbata …
- Java saarel käivad liinibussides etlemas kerjusmuusikud. Tulevad peale, ajavad reisijad oma kääksutamisega hulluks ja siis korjavad raha. Kõik annavad ka, saab neist kiiresti lahti.
- Et parkimiskohalt, hoovist vm oleks võimalik autoga lõputule liiklusvoole vahele keerata, pakuvad teenust manööverdamisabilised. Tihti on neil pihus valgusmõõk nagu “Tähesõdade” filmis. Vehivad sellega, astuvad teele ja liiklus peatub. Tasuks viskab abistatav juht mehele 5000 ruupiat või sigareti.
- Kuigi liikluses osalemine nõuab siin sajaprotsendist tähelepanu, jääb juhtidel sageli võimekust üle. Linnatänaval rolleri roolis telefoni näppida on jõukohane paljudele. Üks taksojuht teeb tempoka sõidu ajal salaja endast ja minust selfi ning saadab selle siis sõbrale.
- Online-taksod on saatanast, arvab kohalik vana kooli taksomaffia. Grabi (kohalik Uber) tellimiseks tuleb rongi- või bussijaamast veidi eemale jalutada, muidu võib taksojuhil kehvasti minna, eriti Balil.
- Suitsetamine on rahvuslik hobi. See on kahjulik? Pole võimalik, kõik suitsetavad, aga on ju elus. Rekaamgi ütleb: „Surya Pro. Never quit.” Suitsetatakse igal pool, isegi bussis. Väikelapsed peavadki sellega varakult harjuma, siis pole puberteedieas enam piinlik köhida.
- Kuigi Indoneesia on maailma suurim moslemiriik, domineerivad mõnel saarel või piirkonnas teiste religioonide esindajad: Balil hindud, Sulawesi mõnes piirkonnas ja Floresel kristlased. Kõige tolerantsemad ollakse Floresel, kus konflikte moslemite ja kristlaste vahel pole: kuna elutingimused on siin olnud rasked, peetakse üksteise toetamist olenemata usutunnistusest elementaarseks. Tulevat ka seda ette, et moslemid võtavad osa kohalikest animistlikest tseremooniatest ja satuvad nii aeg-ajalt isegi sealihaga patustama.
- Inimese religioosne kuuluvus on märgitud tema ID-kaardile. Valiku saab teha kuue suurema religiooni vahel. Aastal 2014 soovitas siseminister siiski, et selle lahtri täitmine võiks olla vabatahtlik.
- Turist peab harjuma, et magada saab moslemipiirkondades südaööst (lärm tänavail ei vaibu enne 11 õhtul) umbes poole viieni hommikul, kui sa pole just kuskil, kuhu on lohakusest jäetud mošee ehitamata. Kuigi see on vist Indoneesias ainus valdkond, kus lohakust ei esine. Nii et kuulmispuue tuleb selles riigis pigem kasuks. Jeremiaad minarettidest on alanud ka neljast öösel ja kestnud tund aega järjest, mis on pannud mind küsima, millal inimesed siis magavad. Päeval, kõlab vastus.
- Palvetamise asendit ei saa juhuse hooleks jätta, seetõttu on hoolivas hotellis Meka suund noolega ära märgitud. Enamasti lae nurka, aga kord leiame selle ka sahtlist.
- Korralik moslem alkoholi ei tarvita. See tähendab, et väljaspool turismipiirkondi pole seda ka saada. Hiljuti keelati riigis ära alkoholi müük suuremas osas kauplustes, erand tehti Balile. Moslemid saavad oma laksu ikkagi kätte – suhkrujookidest. Tellid restoranis arbuusimahla, aga nemad suravad sinna veel kopsikutäie siirupit sisse. Seetõttu meil nii palju õlut kulubki.
- Smuutid ja mahlad on Indoneesias alati värskest toorainest! Vähemalt nii me arvasime …
- „Mis sinu lemmiktoit on?” küsime enda silmaringi ja menüü avardamiseks ühelt noorelt taksojuhilt. „Praetud riis,” saame vastuseks. Nasi goreng on Indoneesias toit nr 1. Selle nuudlitega versioon kannab nime mie goreng.
- Piimatooted maksavad hingehinda. Juust on nii kallis, et sellega väärindatakse riivitult kooke ja torte või näiteks magusat saia. Siit tuleb aga ka kulinaarne hoiatus: ettevaatust, margariin! Sest ka või on kallis … Pühvlid ja lehmad tunduvad olevat pigem maastikukujunduselement (kuni ohverdamiseni).
- Indoneesia inimesed? Naeratavad sulle kohe, kui nende poole vaatad. Hüüavad tere, teevad juttu. Tahavad aidata. Toredad sõbralikud inimesed ja väga suhtlemisaltid lapsed. Inglise keelt siiski igal pool ei räägita ja ka indoneesia keelt oskavad muukeelsetes piirkondades vaid need, kes on seda koolis õppinud. Enamasti siiski ollakse. Väljendid terima kasih, selamat pagi, hati-hati saab selgeks iga turist.
- Teenindus Indoneesias sõltub sellest, kas teenindaja istub parajasti Facebookis või mitte. Telefon teatavasti neelab inimese alla.
- Nutitelefon on pannud indoneeslased ka arvama, et enda olemasolu tõestamiseks tuleb sotsiaalmeediasse pidevalt fotosid postitada. Rohkem on olemas need, kelle pildile on koos endaga jäädvustatud ka mõni kahvanägu. Mis siis, et nad pole selle bule’ga pea ühtegi sõna vahetanud, nime ega rahvust küsinud. Teised ju seda ei tea.
- Kord tahame endale osta üht lihtsamat mälupulka, mida ka kohalikud telerid lugeda oskavad. Kõigepealt kihistavad tehnikapoe müüjad meid nähes veidi naerda. Mõistetav, eks me näe tõepoolest hirmnaljakad välja. Siis astub mõni neist ligi ja teeb ettepaneku koos selfi teha. Kui oleme öelnud viisakalt välja, mida me selfide tegemisest arvame, on aeg asuda ostmise protseduuri juurde. Sobiv pulk välja nõutud, kirjutab müüja tšeki. Siis läheme sellega kassasse ja tasume ostu eest. Seejärel jalutame kolmandasse kohta, kus ost pidulikult üle antakse. Pärast seda palutakse pöörduda neljandasse letti, kus töötaja võtab uhiuue mälupulga pakendist välja ja pistab selle poe arvutisse. Ta peab kontrollima, kas pulk ka töötab …
- Ka kohalikud insener-tehnilised saavutused tuleb ära märkida. Piltidel olev äravoolulahendus satub meie teele kaks korda. Välja näeb see nii, et kui sina istud potil (ja oled lihtsameelselt sokid jalga jätnud) ning su toakaaslane avab WC seina taha tuppa paigutatud valamu kraani, voolab äravooluvesi otse sinu sokkidele. Ongi aeg need pessu saata!
- Indoneeslane laulab (kaasa), kus ja millal vähegi saab. Meie reisi jääb alatiseks meenutama Miley Cyruse loo „Malibu” cover – pole olnud vist küll ühtki muusikat mängivat restorani, kus see lugu poleks kõlanud. Nüüd laulame juba meiegi kõva häälega kaasa.
- Last, but not least: aitäh, Indoneesia! Selle tohutu galerii elamuste ja emotsioonide eest. Võimaluse eest eredalt tunnetada, kui imeline – jõuline ja samas nii habras – on elu. Aitäh, Flores, suur lemmik, et mulle mu vea andeks andsid ja mind seejuures nii hästi hoidsid.
