Nepali pealinn Katmandu on kõige tolmusem linn, kuhu oleme eales sattunud. Koos heitgaasidega näib see esmapilgul lausa elukõlbmatu. Tolmukihi all on peidus aga kirkad värvid, peened mustrid ja põnev kultuurikiht.
Näomaske kannavad siin peale kohalike ka paljud turistid. Suur osa autosid ja rollereid keerab ummikus seistes mootori välja, aga sellest ei piisa. Äride pidajad loobivad tänavale kopsikuga vett, et tolmamist vähendada. Õhtul on sellegipoolest raske tuvastada, mis värvi jalanõud sai hommikul jalga tõmmatud. Hall on siin turvaline valik.
Turistide lemmikpiirkond Katmandus on piiratud liiklusega Thamel. Siin ei suuda tolm erksaid värve peita, silm hüppab ühelt põnevalt detaililt teisele ja ka õhk on hingatavam. Just siit alustame tutvust riigiga, kus eksisteerivad rahumeeles koos 101 etnilist gruppi ja kus kahe peamise religiooni järgijad – hindud, keda on Nepalis u 80%, ja budistid, keda on u 10% – käivad tihtilugu kummardamas samu pühapaiku. Himaalaja budistid tunnistavad nagu hindudki tohutul hulgal jumalusi ja just hinduismist need sageli pärinevadki.
Paaril järgneval päeval teeme tiire ka Thamelist kaugemale. Käime vaatamas linna kõige tähtsamat mäge ja jõge.
Viis päeva Katmandus veetnud, hakkame ühel hommikul kell seitse sõitma Pokhara linna 200 km kaugusele loodesse. Sooritame seda tehes oma reisi rajarekordi – viis tundi hiljem oleme läbinud 20 km. Tõeline zen! Milleks ja kuhu siin elus ikka tormata? Vastassuuna veokaterivis on juhid aega arukalt ära kasutades lihtsalt magama keeranud.
Ka teekatte kvaliteedi kohta võiks öelda nii mõnegi kiidusõna. Raputamine nimelt sunnib kerelihased tööle ja nii ei jää pikast istumisest ei selg kangeks ega istmik tuimaks. Elame põnevusega kaasa sellelegi, kui seisak lõpuks liikluseks muutub ja juhid hakkavad ka kurvides möödasõite sooritama. Kes on osavam? Kes julgem? “Nüüd on ainult vihm veel puudu,” ütleb Ahto prohvetlikult. Kümme minutit hiljem hakkab sadama. Jõuame seepeale vaevalt meenutada meie Vietnami bussiõnnetust, kui juht vajutab järsku pidurit, buss teeb libedal teel jõnksu ja jääb siis seisma.
Otse minu akna juures on bussi all kinni lehm. Oleme hindude pühale loomale otsa sõitnud. Õnnetu vasikaohtu loom lohistatakse lõpuks mitme mehega bussi alt ära, aga tema üks tagajalg on väändunud ja ta liigub raskelt longates. Peale lehma tervise oleme mures ka meie kõigi karma pärast. Sõit siiski jätkub.
“Welcome to Pokhara!” hüüab 13 tundi pärast teekonna algust meie reisisaatja. Bussitäis rahvast plaksutab, justkui oleks tähtsam kohale jõuda kui teel olla.
Juhul kui Pokharas giidi mägedesse vaja, siis saan soovitada.
Aitäh pakkumast, valisime sellise raja, kuhu pole giidi vaja.
Väga tore lugu:)