Namaste, Nepal!

Nepali pealinn Katmandu on kõige tolmusem linn, kuhu oleme eales sattunud. Koos heitgaasidega näib see esmapilgul lausa elukõlbmatu. Tolmukihi all on peidus aga kirkad värvid, peened mustrid ja põnev kultuurikiht. 

Näomaske kannavad siin peale kohalike ka paljud turistid. Suur osa autosid ja rollereid keerab ummikus seistes mootori välja, aga sellest ei piisa. Äride pidajad loobivad tänavale kopsikuga vett, et tolmamist vähendada. Õhtul on sellegipoolest raske tuvastada, mis värvi jalanõud sai hommikul jalga tõmmatud. Hall on siin turvaline valik.

Turistide lemmikpiirkond Katmandus on piiratud liiklusega Thamel. Siin ei suuda tolm erksaid värve peita, silm hüppab ühelt põnevalt detaililt teisele ja ka õhk on hingatavam. Just siit alustame tutvust riigiga, kus eksisteerivad rahumeeles koos 101 etnilist gruppi ja kus kahe peamise religiooni järgijad – hindud, keda on Nepalis u 80%, ja budistid, keda on u 10% – käivad tihtilugu kummardamas samu pühapaiku. Himaalaja budistid tunnistavad nagu hindudki tohutul hulgal jumalusi ja just hinduismist need sageli pärinevadki.

Muidugi teenitakse ka siin kõige rohkem küllusejumalat. Thameli piirkonna sissetulekutemplid on hotellid, restoranid, baarid, käsitöö-, matka-, rõiva- ja fotopoed ning turismibürood.
Kus on kaup, sinna tulevad ka inimesed, ja vastupidi.
Vaevalt jõuad neile tänavaile astuda, kui hakatakse pakkuma, ega sa (siit) kuhugi sõita soovi. Ei, aitäh, me alles tulime.
Värve teie toidulauale?
Või mõni võrratu vaskpott? (Mis vajab paraku pidevat hoolt.)
Kõige toredam on siiski vaadata, kuidas elu mööda voolab.
Kuhu meil kiiret?
Võtkem aega mõtiskluseks.
Igaühel on küll oma koorem kanda, aga …
… kõike ei pea liiga tõsiselt võtma. Elu on ju mäng!
Kes ise mängureegleid välja ei suuda mõelda, võtab üle teiste omad.
Näiteks näevad siin reeglid ette, et kui mina austan sind, siis sina aitad mind.
Selles mängus pääsevad võitjad kannatusest, aga mäng ise on päris pikk.
Mängujuhile võib püstitada uhkeid monumente.
Leiame neid Katmandus paljudest sisehoovidest.

Paaril järgneval päeval teeme tiire ka Thamelist kaugemale. Käime vaatamas linna kõige tähtsamat mäge ja jõge.

Vaade Katmandule ühe kõige olulisema budistliku pühapaiga juurest, mida käivad austamas ka hindud.
Swayambhunathi nimetatakse rahvakeeles ka ahvitempliks.
Pärdikuid siin tõesti jagub.
Maskid, mida siin müüakse, on iseloomulikud nii hinduismile kui ka budismile.
Tiibeti budismile lisavad rituaalsust palveveskid.
Linna teises otsas, Bagmati jõe kaldal asub hindude Pashupatinathi templikompleks.
Siinsetel treppidel ehk ghat’idel toimuvad ka põletusmatused.
Teisel trepil hoolitseb püha mees ehk sadhu parasjagu enda värvikihi eest.
Need sadhu‘d demonstreerivad ilmekalt elu ilma maiste ahvatlusteta. Raha pildistamise eest nüüd küll mingi patt ei ole, rääkimata käekellast …
Loojuva päikese alla jäävas peatemplis asub ühemeetrine lingam, aga seda pääsevad kummardama vaid hindud. See on üks väga püha lingam.

Viis päeva Katmandus veetnud, hakkame ühel hommikul kell seitse sõitma Pokhara linna 200 km kaugusele loodesse. Sooritame seda tehes oma reisi rajarekordi – viis tundi hiljem oleme läbinud 20 km. Tõeline zen! Milleks ja kuhu siin elus ikka tormata? Vastassuuna veokaterivis on juhid aega arukalt ära kasutades lihtsalt magama keeranud.

Küll tukkujad üles aetakse, kui mõne meetri jälle edasi saab liikuda. (Foto läbi aknaklaasi.)

Ka teekatte kvaliteedi kohta võiks öelda nii mõnegi kiidusõna. Raputamine nimelt sunnib kerelihased tööle ja nii ei jää pikast istumisest ei selg kangeks ega istmik tuimaks. Elame põnevusega kaasa sellelegi, kui seisak lõpuks liikluseks muutub ja juhid hakkavad ka kurvides möödasõite sooritama. Kes on osavam? Kes julgem? “Nüüd on ainult vihm veel puudu,” ütleb Ahto prohvetlikult. Kümme minutit hiljem hakkab sadama. Jõuame seepeale vaevalt meenutada meie Vietnami bussiõnnetust, kui juht vajutab järsku pidurit, buss teeb libedal teel jõnksu ja jääb siis seisma.

Otse minu akna juures on bussi all kinni lehm. Oleme hindude pühale loomale otsa sõitnud. Õnnetu vasikaohtu loom lohistatakse lõpuks mitme mehega bussi alt ära, aga tema üks tagajalg on väändunud ja ta liigub raskelt longates. Peale lehma tervise oleme mures ka meie kõigi karma pärast. Sõit siiski jätkub.

“Welcome to Pokhara!” hüüab 13 tundi pärast teekonna algust meie reisisaatja. Bussitäis rahvast plaksutab, justkui oleks tähtsam kohale jõuda kui teel olla.

Loojang teel Pokharasse, ninapuuderdamispeatus.

 

 

 

 

 

3 thoughts to “Namaste, Nepal!”

Leave a Reply

Your email address will not be published.