Hommikul kell kuus koputab öömaja peremees ootamatult meie uksele ja hüüab: “Selge on! Minge vaatama!” Ukerdame uniselt voodist välja, tõmbame lähimad hilbud selga ja kiirustame katusele. Tõusev päike on värvinud lumised tipud roosaks. Ahnitseme endasse seda vaatepilti ja meil pole põrmugi kahju, et unenäod pooleli jäid.
Jah, ka siinsamas Pokharas võib näha Himaalaja kõrgeid tippe. Paraku ei juhtu seda iga päev isegi nüüd, kui ilmad muutuvad järjest jahedamaks ja klaarimaks. Taevalikud selgusehetked kestavad peamiselt päikesetõusu või -loojangu ajal tund või paar. Kõrgmäestik tõmbab enda kohale pilvi nagu meepütt kärbseid.
Vaade meie öömaja katuselt Annapurna ahelikule. Kokku kuulub sellesse üks üle 8000meetrine, 13 üle 7000meetrist ja 16 üle 6000meetrist hiiglast.
Peagi on tipud aga halli udu sisse uppunud ja me saame oma pilgud 8000 meetri pealt taas nina ette pöörata.
Katuselt alla tulles jääb esmalt nina ette meie majaperemehe üheksakuune tiibetlane, tõeline südametemurdja. Ilus ja tark tõug ning Nepalis väga levinud.Linna peale jalutama minnes näeme näiteks jalust ära pandud last. Isa-ema ehitavad samas kiviaeda.Varem või hiljem jäävad Pokharas vaatevälja ka paadid.Kui silmad taas veidi kõrgemale tõsta, selgub, et paatide ümber laiutab üks tõeliselt pirakas, väiksematest mägedest ümbritsetud järv.
1400 m kõrgusel asuv Pokhara on elanike arvult Nepali teine linn, kuid turistide jaoks on see rahulik ja vaikne oaas puhta karge õhuga. Hotellid, restoranid ja muud turismiteenused ongi koondunud Phewa järve ühte serva äärelinnas.
Järveäärset teed ääristavad restoranid igale maitsele.Õhtuti kogunetakse siia peredega aega veetma.Kui veab ehk pole liiga pilves, etendatakse Phewa kohal maalilisi loojanguid.
Kui oleme järve juba mitme nurga alt imetlenud, otsustame ronida ka selle vastaskaldal asuva kõrgeima mäe otsa. Teel saame kokku kitsi karjatava mehega, mistõttu venib meie tipuvallutus vähemalt tunni võrra hilisemaks. Karjus räägib meile, kuidas ta vanaisa siin noorelt malaariasse suri ja lapseootel vanaema üksi jäi. Nepali kuningas käis Phewa järve ääres jahti pidamas ja sattus kord vanaema maja juurde, kus too kõrget külalist jogurti ja leivaga kostitas. Tänutäheks kinkis kuningas naisele raha ja too sai endale korraliku maalapi osta.
Muidugi küsin ka tiigrite kohta – Nepalis olla nende arvukus viimastel aastatel kahekordistunud. “Jah, üks on mul siin mitu kitse nahka pannud,” kinnitab mees. Kas meil oleks lootust teda näha? “Ma võin teile eemalt koobast näidata. Kord ühe turisti viisin sinna. Tiiger oligi kodus, tegi õrrrrrrrrrrr,” kirjeldab karjus ilmekalt. “Turist pillas oma koti koos kaameraga maha ja pani jooksu.” Lepime kokku, et käime enne mäe otsas ära ja siis läheme kitsekarjusega koobast uudistama.
“Tiiger mind ei ohusta — kitsed päästavad mu elu,” naerab karjus.Vaade mäe otsast Pokhara linnale ja Phewa järvele.Selle mäe tõmbenumber on rahupagood (Peace Pagoda).Tõukenumbriga saavad hakkama kaks pusklevat isast …
Mäel olevas restoranis avastab Ahto, et ta jalg, sokk ja püksisäär on verised. Jalga puhtaks pühkides leiame nahalt kaks kõrvuti veretäppi. Maohammustus?! Mitu tundi on veel elada jäänud? Ettekandja rahustab meid maha: need on kaanid. Sattusid seekord sümmeetriliselt ründama. Mina õnneks rohu sees ei käinud ega tahtmatu doonorlusega tegelenud. Uurin ettekandjalt ka tiigri kohta ja saame teada, et jah, üks väike tiiger jalutab küll aeg-ajalt nende juurest mööda, aga ta pole üldse ohtlik, sööb ainult vahel mõne koera ära.
Kõnelusteks tiigriga pole meil aga sel korral enam aega. Tagasi minnes hakkab vihma sadama, üritame kiirustada, et enne raja mülkaks muutumist alla jõuda. Kiirustamine maksab muidugi kätte ja prantsatan rajale selili. Kukun aga taas nii õnnelikult, et hakkan kahtlustama: olen unbreakable nagu Bruce Willis samanimelises filmis.
Õnneks ei kesta õhtused vihmahood siin enamasti kaua ja mõned päevad on suisa kuivad. Ühel sellisel võtame ette bussisõidu Begnase järve juurde. See olevat palju puhtam – kohalikud nendivad nukralt, et Phewa on inimtegevuse tõttu üsna reostunud.
Meil soovitatakse ronida ka ühe Begnase ääres oleva mäe otsa, aga ma otsustan sellest viilida.Veedame aega hoopis ühes varjulises järverestoranis, kus meile küpsetatakse siitsamast äsja püütud kala: karpi ja tilaapiat. Omanik, Singapuris õppinud kokk kirub Nepali valitsust, tahab siit ära kolida ja on vestluse lõpuks veendunud, et peab oma lapse parema tuleviku nimel järgmise restorani just Eestisse tegema. Süüa teeb see mees muide väga hästi!
Pokharasse ei tulda aga järvede pärast. “Palun meile üks eriti lihtne rada. Pigem allamäge. Üks või kaks ööd. Ilma giidita.” Meie öömaja peremees on tore ja mõistlik inimene, ei hakka meile rääkima, et ilma giidita ei saa või tohi. Pakime ühel ilusal varahommikul kaasa hädavajaliku, jätame ülejäänud asjad öömajja hoiule ja laseme end taksol raja alguspunkti sõidutada. Tee üles on hull, kohati nii sügavate vagudega, et olen üsna imestunud, kui see tilluke masin ei jäägi kõhu peale kinni. Meie matk algab 1770 m kõrgusel kohas nimega Kande.
Oot, aga see siin ei meenuta ju kuidagi laskumist! Ja millised astmed! Komistada siin küll ei taha.Võtame esimese paari tunniga kõrgust pea 300 meetrit. Kas ma tõesti teen seda vabatahtlikult? Kohati on rada, õigemini trepp siiski üsna hea ja viib läbi varju andva metsa. Ilus on. Väga ilus.Kui lõpuks üles välja jõuame, peaks rada siiski ju langema hakkama? Juba paljas mõte sellest teeb rõõmsaks.Võhma puudumist maskeerib hästi huvi pildistamise vastu. See siin on kivikatus Nepali moodi.Lõpuks ometi mäeharjal! Australian Camp (2040 m) sai oma nime umbes 40 aastat tagasi, kui siin telkis grupp austraallasi. Küla tegelikku nime ei mäleta ilmselt enam kohalikudki.Allapoole minek ei tähenda, et nüüd saab muretult lonkida. Kõndima peab nina maas, muidu lendadki ninali.Esimene päev tehtud! Jääme ööseks Dhampuse külla (1650 m), kus elab gurungi rahvas. Tuba selles teemajas on lihtne, aga dušist voolab kuum vesi ja tekk on soe – kolme euro eest on seda päris palju.Päikeseloojang üllatab korraks selgineva taevaga. Vasakul püha, Shiva koduks peetav mägi Machapuchare (6993 m) ehk Kalasaba. Ronimine selle otsa on keelatud.Järgmine hommik on esialgu pilves, aga palume endale söögi ikkagi katuseterrassile serveerida. Ilm muutub mägedes kiiresti ja mõned tipud on peagi taas näha.Gurungi leib, küpsemise käigus seest tühjaks paisunud. Üks maitsvamaid, mida oleme Aasias saanud.Aeg teele asuda, sest elu näitab, et oleme aeglased. Iga puu, kivi ja trepiaste vaja ju üles pildistada.Nii näevad välja Dhampuse küla tüüpilised hooned.Küllap kuulub ka selle savikrohvi retsepti annus pühvlipaska.Pastoraalne romantika. Kalasaba on end pilvedest välja pressinud.Külaelanikud ei lase end vaadetel segada ja toimetavad omasoodu.Külast välja jõudnud, satume mäe otsa rajatud hindu matusepaigale.Edasi minnes kohtame nii atraktiivset naist, et palun ta poseerima. Naine vaatab pärast naerdes fotod üle. Kahjuks ei räägi ta sõnagi inglise keelt.Ühe majapidamise juures pakub külamees meile istet ja kostitab isegi teega. Mees on hindu, kõrgeimast braahmanite kastist, tema perele on omal ajal kuulunud ümbruskonnas suur hulk haritavat maad. 90ndatel viibis ta pikemalt Austrias, käis siis veel 14 Euroopa riigis ja uurib huviga, kuidas seal praegu elatakse. Veedame temaga lobisedes terve tunnikese.Just selles piirkonnas on eriti maalilised riisipõllud. Klõpsime siin oma pool tundi.Küll on raske üht pilti teisele eelistada.Või kolmandale.Selle pildi vabandan ma välja: esiplaanil kasvab Nepalis riisi kõrval teine üsna levinud vili, korakaani sõrmhirss. Taga, seal kus tee künka taha keerab, asubki varjualune, kus me kohaliku mehega teed jõime.Lapsed võtavad koolimaja juures hoogu, et hakata koju minema.See “õige” ehk Himaalaja ümmargune savitellistest savikrohviga kaetud maja, nagu neid vanasti ehitati.Oleme jõudnud Astami külla. See oli üsna lauge tulek, aga võttis sellegipoolest oma viis tundi.Kohalikud tüdrukud otsustavad näidata meile otseteed öömajja, kuhu minna plaanime. See osutub lõksuks! Turnin, keel vestil, nende järel mäkke, ega julge mõne koha peal ringigi vaadata. Piigad kepslevad ees nagu kaljukitsed. Ahto on rõõmus, et ka see päev lõpuks väikse pingutuse kaasa toob.Kohale jõudes selgub, et kui ringiga tulla, on tee lai ja tõus palju-palju laugem. Ööbime selles (öko)majakeses.Hommik on taas pilvine, aga see-eest piktoreskne.Siis see juhtub. Järsku paljastub Annapurna I, maailma kõrguselt kümnes, kuid ohtlikkuselt esimene mägi (8091 m, väike ümar kaar teravast tipust vasakul – see paistab teistest väiksem, sest asub kaugemal). Soovitan muide lugeda, kuidas võttis seda mäge Ueli Steck, mees, kelle hüüdnimi oli Šveitsi masin ja kes jättis oma elu poolteist aastat tagasi samuti Himaalajasse.
Astami külast jalutame kolmanda päeva hommikul läbi tiigritest kubiseva metsa Hemjasse, kus istume Pokhara bussi peale.
Tiigritel ei vea, võinuks saada tasuta fotosessiooni, aga nad ei anna end näole.
Mõni päev pärast meie kokku umbes 30 km pikkust matka kuuleme kurba uudist, et Annapurna ahelikus on lumetormi tõttu elu kaotanud üheksa Gurja mäele suundunud ronijat. Himaalaja tõmme on taas olnud saatuslik.
