Pool sajandit hiljem

Katmandu tänavatel küsitakse meilt alatihti, ega me “rohtu” taha. Pool sajandit  tagasi oli kanep Nepalis legaalne ja üks osa spirituaalsest paketist, mis meelitas siia läänest hulgaliselt hipisid.

Sõidame Pokharast tagasi Katmandusse, seekord kuristikupoolsel serval. Ei saa öelda, et ma bussis akna all istudes lõualuud paigast haigutan. Nepalis hukkub igal aastal liikluses umbes 2000 inimest. Kõige ohvriterohkemad õnnetused juhtuvad bussidega, kui need halbade teede, vale kiiruse või kehva tehnilise seisukorra tõttu kuristikku põrutavad. Jälgin eriti viimasel paarikümnel kilomeetril hoolega, mitu(kümmend) sentimeetrit teed bussirataste ja tühjuse vahele jääb.

Katmandus on meil seekord tähtsaid asjatoimetusi – tuleb endale India viisa korraldada. See võtab umbes kümme päeva ja nõuab meilt kolme visiiti. Palju hõlpsamalt tehtav e-viisa paraku ei sobi, sest kavatseme kulgeda Indiasse maad mööda ja sealsesse piiripunkti pole veel moodsad tehnoloogiad jõudnud.

Moodsad tehnoloogiad pole jõudnud ka Katmandu vanalinna tänavatele. See on tegelikult täitsa tore vaadata. Võtame sihikule piirkonna, mille keskne tänav kannab nime Freak Street. 1960ndate lõpus ja 70ndatel oli see Euroopast tulnud noorte seiklejate ja hipide tõmbekeskus. Londonist ja Amsterdamist käis Nepali koguni regulaarne bussiliin, kuid tuldi ka autode, Volkswageni kaubikute ja isegi Londoni kahekordsete bussidega – läbi Jugoslaavia, Kreeka/Bulgaaria, Türgi, Iraani, Afganistani, Pakistani ja India. Arvatakse, et kokku käis siin tollal sadu tuhandeid lääne noori, läbides selleks umbes kuu aja jooksul 11 000 kilomeetrit. Olukord muutus ja hipitee kasutamine vaibus 70ndate lõpus, kui Iraanis algas revolutsioon ning Venemaa tungis Afganistani. Ka keelati kanep Nepalis ära ja hipid ei tundnud end enam teretulnuna.

Loo alguse juurde tagasi tulles kinnitan, et meiega kanepimüüjatel ei näkka, nii nagu ei näkka ka neil, kes pakuvad tänaval ligi astudes tiigrisalvi, flööti, malelauda või mägimatka. Naljakas, et selline kauplemisvorm endiselt elujõuline püsib, sest ka kedagi teist ei näe me “soodsaid” tehinguid tegemas. Mõned asjad muutuvad väga aeglaselt.