Headuse verine võit

Hindu jumalatel olid rasked ajad. Neid kiusas pühvli kuju võtnud deemon Mahishasura. Vapper jumalanna Durga (kasutab jälgede segamiseks ka teisi nimesid) istus lõvi selga, haaras mõõga ja tegi pärast kümnepäevast võitlust sunnikule otsa peale. Sündis põhjus igal aastal 15 päeva järjest pidutseda.

Dashain on nepallaste kõige olulisem püha, millega tähistatakse headuse võitu kurjuse üle. Dashain‘i teine, vaba nädal veedetakse pereringis. See tähendab loomulikult suurt rahvasterändamist. Ka meie rändame nädalaks Katmandust minema, et järgmise India viisakeskuse külastuseni jäänud aega väljaspool suurlinnatolmu veeta. Tolmuga paneme muidugi pange – Bhaktapuri linn, kuhu end kolmeks päevaks sisse seame, on tellisetolmust ruuge.

No vähemalt ei ole hall!
Savitellistest see linn ehitatud ongi.
Savist tehakse siin aga muudki kui telliseid. See plats kannab nime Potiväljak.
Mees tundlike sõrmedega ehk potimeister tööhoos.

Malla dünastia ajal kuni 15. sajandini oli Bhaktapur Nepali pealinn. Praegu saab see uhkustada kõige paremini säilinud vanalinnaga terves riigis, kuigi 2015. aasta maavärina purustustega tegeldakse siiani.

Taamal Nyatapola, tõlkes viiekorruseline tempel. See on Nepali üks kõrgemaid, aga pidas hästi vastu kolmele tõsisele maavärinale, milles paljud teised templid kokku varisesid.
Hingekriipiv näide viimase suure maavärina laastamistööst. Seinal on veel perepildid ja kappki jäänud rippuma …

Katmandu orus, Tiibeti ja India vahelisel kaubateel asunud linn nautis omal ajal edu ja õitsengut. Seda on näha ka paljudest vanadest ehitistest.

Moodsa aja märgid aitavad meeles pidada, mitmendas sajandis me ringi uitame.
Kõige põnevam on alati kõrvaltänavatele keerata.
Asjaolust, et elatakse linnas, ei lasta siin end häirida.
Riis kuivab otse tänaval.
Ringi vuravad minitraktorid.
Parkimas näeb kaherattaliste kõrval ka neljajalgseid.

Elu möödub Bhaktapuris neil päevil dashain‘i tähe all nagu igal pool mujal Nepalis. Riigiasutused on suletud, eraettevõtted saavad tegutsemise üle ise otsustada, kuid päris kindlasti ei ole suur hulk teenuseid sel ajal kättesaadavad. Ka osa restorane on mitu päeva kinni. Suurem osa poode on see-eest lahti.

Dashain on see aeg aastast, mil inimesed teevad suuremaid sisseoste ja soetavad ka uusi riideid. Parimad neist tõmmatakse pühade ajal selga. Paljud naised kannavad näiteks punast.
Lapsed lennutavad tuulelohesid (jumalad, aeg on vihmakraanid kinni keerata!), täiskasvanud mängivad kaarte ja teisi lauamänge.
Muidugi minnakse turule pühadekraami soetama. Kanad-kuked-pardid vahetavad siin kiiresti omanikku.
Pühade lahutamatu osa on siinne kuulus kuninglik pühvlipiimajogurt, mida peetakse Nepali parimaks. See on kergelt magustatud, paks ja kreemjas, valmistatud koos juuretisega otse savikaussi ja siis külmikusse pistetud. Parem kui jäätis!

Kuna meil on vaja hindu jumalatega veel tükk aega hästi läbi saada, ei hakka ma kohalikke kombeid arvustama. Ei ütle ka, et headuse võidu tähistamiseks verd valada on kuidagi vastuoluline (et mitte reljeefsemalt väljenduda). Ei, midagi sellist üle minu huulte küll ei lipsa. Kirjeldan seisukohta võtmata, et dashain‘i kaheksandal päeval tuuakse jumalanna Durgale nii kodudes kui ka linnaväljakutel ohvriks tohutul hulgal kodulinde, kitsi, lambaid ja pühvleid. Ööd vastu üheksandat kutsutakse mustaks, sest siis tapetakse neid südaööst kuni koiduni. Ohverdatud loomade liha kutsutakse prasad’iks ja selle söömine toovat head õnne.

Üheksandal päeval võtab ohverdamine ametlikud mõõtmed – seda teeb Nepali sõjavägi. Bhaktapuri linnaväljakul algab loomade loojakarja saatmine juba hommikul.

Esmalt antakse loomale veidi süüa, õnnistatakse teda peiulille kroonlehtedega ja piserdatakse püha veega. Kui loom selle peale kroonlehed maha raputab, hakkavad pealtvaatajad plaksutama.
Looma kael lõigatakse läbi ühe välkkiire hoobiga, täpselt samal hetkel lastakse relvast aupauku.
Seejärel võtab sõdur looma kere ja jookseb seda järele lohistades kaks ringi ümber ohverdamiskoha.

Ohverdamisega on dashain‘i üheksandal päeval seotud ka mootorsõidukite ja üldse igasuguse tehnika õnnistamine.

Selleks on muu hulgas tarvis peiulilledest vanikuid.
Liikluskindlustus aastaks jälle olemas! Õnnistamisrituaali juurde on ka siin kuulunud veristamine. Küllap aitab see liikluses inimverd ära hoida.
Peale rollerite ja traktorite õnnistatakse ka busse, veoautosid ja isegi lennukeid. Tehnoülevaatus on ajaraisk!

Dashain‘i kümnendal päeval oleme juba Katmandu oru kõrval mägedes, ühes Nagarkoti küla lähedal asuvas öömajas. Vaade on siin luksuslik, eriti ühel veidi selgemal hommikul päikesetõusu aegu.

Kui pilvi ees poleks, näeksime seda osa Himaalajast, mida Pokharas ei näinud, sealhulgas täppi nimega Everest.

Öömaja enda pakutav ületab aga kõik meie ootused. Oleme ju kõrgel mägedes, kus inimese organism lülitub ellujäämisrežiimile. Tavalisest vaid kolm korda kõrgema hinna eest saab siin immuunsüsteemi käivitava täispaketi: rõskus, hallitus, külm. Pärast esimest ööd, kui kopitus on hingamisteedes oma töö teinud, palume teiste karakteristikutega tuba ja saamegi sellise, kus keskenduda rohkem temperatuuritaluvusele. Ka hommikusöök on siin hoolega läbi mõeldud: esimesel hommikul on see külluslik, teisel tõmmatakse kaloraaži koomale ja kolmandal tuuakse lauale pooltühi taldrik. Organism imestab, aga kohaneb.

Pole ime, et hinnangud öömajale on portaalis Booking.com väga kõrged. Ikkagi 2040 m merepinnast.

Kuigi tingimused meie öömajas valmistavad inimese ette mis tahes eluraskusteks, on töötajad siin äärmiselt sõbralikud ja toetavad. Dashain‘i kümnendal päeval on kombeks, et vanemad inimesed jagavad endast noorematele õnnistust. Nii ka siin.

Me mõlemad saame endale otsaette tika – märgi punasest pigmentpulbrist, jogurtist ja tooretest riisiteradest. Vasaku kõrva taha pistetakse jamara ehk nisu- või odravõrsed, parema taha peiulille kroonlehed. Lisaks ulatatakse meile pidulikult tuttuus kümneruupiane koos banaani ja nisuvõrsetega. Aitäh, oleme õnnistatud!
Dashain‘i juurde kuulub ka ajutiste bambusritvadest kiikede ehitamine. Meie lähedale mäe otsa sõidavad kiikuma nii armunud, pered kui ka turistihordid.
Juba enne päikese loojumist läheb väljas nii külmaks, et poeme kohalikku teemajja sooja. Kahe tee ja 60 ml Nepali rummi eest küsitakse siin 1.60 eurot. Mida Ahto kunstiliste fotode eest küsib, on veel selgusetu.

Ühel hommikul sätime end mõnetunnisele matkale mööda rada, mis kannab nime Everest View Trek. Õigustatult: on nii view kui ka trek ja kuskil seal kõrgub isegi Everest.

Meil on aga vaatest üsna ükskõik, sest avastame mööda kitsast rada alla minnes jälje. Tiigrijälje!
Tiigrid ise sel ajal siiski tukuvad, küll aga kohtame oma teel ekspluateerivaid ja ekspluateeritavaid lapsi.
Ja heast-paremast riidlevaid kitsi.
Ja väravaid eikuhugi.
Näeme Everesti-vabu, aga sellegipoolest kauneid maastikke.
Romantilisi metsaaluseid.
Ja stiilseid restorane.
Lisaks elamist, mis paneb kodu ja kodusoojuse mõiste üle sügavamalt järele mõtlema.

Nii nagu meie matk, on aga juttki siin seekord hirmus pikaks veninud, panen tasakaaluks ka mõned pildid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

4 thoughts to “Headuse verine võit”

  1. Elan kaasa ja ootan postitusi. Eriti ootan juba Indiasse jõudmist :)
    Pärast peaksite raamatuks vormistama selle kõik.

  2. Nõustun Malliga, et need blogipostitused raamatukaante vahele jõuaks. Väärt lugemine igatahes! Jõudu, jaksu ja imelisi kogemusi teile veel.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.