Inimene, looduse kuningas

Inimeste vaatlemine valmistab loomadele palju rõõmu. Sukeldume džunglisse, et elevandid, tiigrid, ninasarvikud, krokodillid ja teised metsakodanikud ei peaks tulema meid linnatänavaile otsima.

Bussipiletid Chitwani rahvusparki oleme ostnud juba nädal varem ühest juhuslikult ette jäänud reisibüroost. Väljumise koht Thameli äärde jääval tänaval on teada ja kell pool seitse hommikul otsime ligi poolekilomeetrisest rivist rõõmsalt piletile märgitud reisifirma Sauraha Holiday Travel bussi. “Räägi inimestega” on Aasias kõige toimivam infoteenus, seega uurime busside juures seisvatelt reisisaatjatelt, kummas rivi otsas asub meie buss. “Teisel pool,” saame vastuseks ükskõik kummale poole liikudes. Käime rivi läbi kaks korda, aga sellise nimega bussi ei leia. Üks mees on teistest osavõtlikum ja haarab telefoni. Kui pika ootamise peale lõpuks kõnele vastatakse, palub ta endale järgneda, läheb üle tee ja peatab ühe juba sõitma hakanud bussi. Sellele on kirjutatud “Chitwan Safari”. Uksel seisev reisisaatja vangutab meie piletit nähes pead – vale buss. Oleme veidi ärevil. Kell on juba seitse. Kell seitse väljuvad siit korraga kõik turisti- ehk veidigi mugavamad bussid, mis sõidavad Chitwanisse kaheksa tundi. Hiljem mõne kohaliku “loksutiga” minnes võib teekond palju pikemaks venida.

Läheme tagasi üle tee, uurime busse juba veidi suurema ärevusega ja siis tabab meid valgustus: tuleb helistada piletil oleva kontaktinfo numbrile! “Te peate minema Chitwan Safari bussile,” teatab reisifirma töötaja. Ah soo. See buss just keeldus meid peale võtmast ja sõitis minema. Mis me nüüd teeme? Mõelda pole enam aega, viibutame käega lähimale juba liikuma hakanud Chitwani bussile. Meie õnneks see peatubki. Reisisaatja, kellele oma loo lühidalt ära räägime, vangutab imestusest pead, ütleb, et tal on kõik kohad välja müüdud, ja paneb meid istuma bussijuhi kabiini. Nii elamegi paar esimest tundi mägiteede liiklusele kaasa otse esiaknast välja vaadates. Tunnen end nagu kinos põnevusfilmi vaadates, ainult selle vahega, et hirmsate kohtade ajal ei saa end lohutada mõttega, et kõik näitlejad jäid võttel ellu.

Seekord on liiklus siiski üsna rahulik, kui ära harjuda, et Nepali juhi jaoks on endastmõistetav alustada möödasõitu enne pimedat kurvi. (Kaader videost.)

Paar tundi hiljem, kui osa inimesi on maha läinud, saame endale juba päris kohad. Umbes kümme kilomeetrit enne seda, kui peaksime Google’i kaardi järgi kohale jõudma, jääb buss aga ristmikul seisma ning meil ja veel ühel tüdrukul palutakse maha minna. Kõrval ootab väikebuss, mille juht küsib öömajade aadressi ja nii meid otse väravasse sõidutataksegi. Ootamatult sujuv lõpp paljulubavalt alanud bussiseiklusele.

Samal õhtul viib majutuskoha giid meid jõe äärde, et päikeseloojangu ajal sinna jooma tulevatel loomadel oleks, keda uudistada.

Päike läheb looja ja inimesed on siin end kenasti üles rivistanud, aga looduspargi elanikel ei paista meie vastu erilist huvi olevat.
Siiski-siiski, metskitsed on otsustanud lõpuks vaatlemisalale tulla.

Järgmisel hommikul ärkame juba enne koitu ja suundume terveks päevaks loodusesse. Esmalt istutatakse meid umbes kümnekesi kanuusse, et mööda jõge paar kilomeetrit edasi sõita.

Jõe kohal hõljub varahommikul salapärane udu, kust meid jälgivad salaja krokodillide kavalust täis silmapaarid.
Kanuu on pikk ja kitsas, et krokodillidel poleks seda tutvumissoovi korral liiga keeruline ümber ajada.
Kaunis hommik ennustab huvitavat päeva.

Kanuust väljas, jätame ülejäänud kamba omapäi ning siseneme neljakesi metsa: mina, Ahto ja meie kaks giidi, üks ees, teine taga. Mõlemad hoiavad käes bambuskeppi, mille mõte on luua meis petlikku turvatunnet.

Pealtnäha pole selles metsas peale meie mitte kedagi.

Kohe peavad mehed aga mõtlikuks tegeva loengu sellest, kuidas pääseda a) ninasarviku eest (end puu taha peites või puu otsa ronides või siksakki joostes või midagi maha visates, mis looma tähelepanu mujale juhib), b) tiigri eest (silma vaadates ja selg ees aeglaselt taganedes), c) elevandi eest (kõva lärmi tehes, end suuremaks vehkides, kõrge ja tugeva puu otsa ronides, alles äärmisel vajadusel siksakitades elu eest jooksu pistes), d) karu eest (end suuremaks vehkides, kõva häälega rääkides, grupiga kokku hoides), e) piisoni eest (palvetades). Juba paar sammu hiljem leiame ka tiigrijälje.

Selline on tegelik tiigri käpajälg. Eelmises postituses toodud jälje kohta ütleb meie ekspert: ilmselt leopard!
Tutvume tiigri territoriaalmärgistusega: nuusutame puul pissilaiku (eksperdi hinnangul kolm päeva vana) ja vaatleme küünejälgi. On selge, et tiigri maniküüriga me lähemalt tutvuma ei kipu.
Vahepeal keerame metsa alt teele, et olla paremini vaadeldavad.
See pilt pole tehtud kõhuli lamades, vaid silmade kõrguselt. Nn elevandirohi kasvab kolme-neljameetriseks ja raskendab isegi elevantidel meie märkamist. Kaelkirjakuid siin paraku ei ela.

Eksponeerime end metsas nii ja naa, aga ainsana tunnevad hommikupoolikul minu vastu huvi kaanid. Korjan neid enda külge tervelt kuus: kolm jalgadele ja kolme jäetud verevalumid avastan hiljem püksivärvli kõrvalt.

Mõningase kontakti saavutame ka metsseaga, kuigi tundub, et ta võtab inimesi endastmõistetavana. Küllap pole see isend kuulnud midagi ohtudest, mis võivad meie liigi mitmekordistumist takistada.
Tagasi teisele poole jõge kanuutamist on tulnud siiski jälgima üks pooliku ja üks terve sabaga krokodill. Kumbki ei viitsi aga palaval keskpäeval meile isegi silma pilgutada.

Olukord muutub veidi, kui pärast lõunasööki veidi suurema seltskonnaga džiibisafarile suundume.

Kohtumine oma liigi esindajatega, kes on tulnud samuti loomadele rõõmu valmistama.
Mööduva mootorsõiduki vastu tunneb huvi puu otsas elav sisalik.
Seejärel annavad end näole ka ninasarvikud — tervelt kolm isendit kolme erineva järve ääres. On põhjust rahul olla!
Teeme põike ka krokodillifarmi, kus tegeldakse gaavialipopulatsiooni päästmisega. Neid nunnusid kalasööjatest krokodille oli vabas looduses kümme aastat tagasi vaid mõnisada (35 siinsamas ja 200 Indias) ehk tegemist on kriitiliselt ohustatud liigiga. Uute isendite vettelaskmine ei anna siiski loodetud tulemust, sest kalastamise tulemusena pole neil piisavalt süüa. Äkki on aeg menüüd muuta? Eeskuju ei pea ju kaugelt otsima, sookrokodillid, kes aasta tagasi ühe kaluri käe pintslisse panid, elavad siinsamas kõrval.
Siis ongi aeg jätta seljataha nii tiigrid, ninasarvikud kui ka päike.
Tsivilisatsiooni naasmiseks sõidame uuesti teisele poole jõge. Need kanuud on kohalike meeste sõnul tahutud ühestainsast puust.

Järgmisel hommikul läheme juba varakult omapäi jõe äärde ringi luusima. Laulame lindude keeles ja sosistame ussisõnu, aga ei midagi.

Ainult ämblikud tervitavad meid oma käsitöö väljapanekuga. Minu kinnisidee tiigrile tere öelda läheb siitsamast allavoolu.
Tagasi minnes näeme nina püsti ajanud gaaviale. End inimeste juurde tööle sahkerdanud elevant on samuti pildile jäänud.
Ka külla on end mõned linnud-loomad siiski sisse seadnud — inimesi on ju nii huvitav jälgida.
Üks püüton peab juba teist päeva järjest oma koduks vana reklaamtahvliga seinaäärt meie öömaja vastas. Minu teine suur soov kohtuda selle suure roomajaga saab reaalsuseks. (Lähen teda filmides ja pildistades hasartselt nii lähedale, et madu hakkab kurjalt susisema ja mind hoiatatakse, et see on rünnates väga väle.) “Umbes nädal tagasi käis ta meil aias,” kirjeldab hotelliomanik püütoni huvi inimliigi vastu.
Õhtul kaheksa paiku koputab uksele meie džungligiid ja annab teada, et ka üks ninasarvik on tulnud küla elu-oluga tutvust tegema. Pole paremat tõestust, et loomad on meist väga huvitatud. Oleme ju ikkagi looduse kuningad!

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.