Inimeste vaatlemine valmistab loomadele palju rõõmu. Sukeldume džunglisse, et elevandid, tiigrid, ninasarvikud, krokodillid ja teised metsakodanikud ei peaks tulema meid linnatänavaile otsima.
Bussipiletid Chitwani rahvusparki oleme ostnud juba nädal varem ühest juhuslikult ette jäänud reisibüroost. Väljumise koht Thameli äärde jääval tänaval on teada ja kell pool seitse hommikul otsime ligi poolekilomeetrisest rivist rõõmsalt piletile märgitud reisifirma Sauraha Holiday Travel bussi. “Räägi inimestega” on Aasias kõige toimivam infoteenus, seega uurime busside juures seisvatelt reisisaatjatelt, kummas rivi otsas asub meie buss. “Teisel pool,” saame vastuseks ükskõik kummale poole liikudes. Käime rivi läbi kaks korda, aga sellise nimega bussi ei leia. Üks mees on teistest osavõtlikum ja haarab telefoni. Kui pika ootamise peale lõpuks kõnele vastatakse, palub ta endale järgneda, läheb üle tee ja peatab ühe juba sõitma hakanud bussi. Sellele on kirjutatud “Chitwan Safari”. Uksel seisev reisisaatja vangutab meie piletit nähes pead – vale buss. Oleme veidi ärevil. Kell on juba seitse. Kell seitse väljuvad siit korraga kõik turisti- ehk veidigi mugavamad bussid, mis sõidavad Chitwanisse kaheksa tundi. Hiljem mõne kohaliku “loksutiga” minnes võib teekond palju pikemaks venida.
Läheme tagasi üle tee, uurime busse juba veidi suurema ärevusega ja siis tabab meid valgustus: tuleb helistada piletil oleva kontaktinfo numbrile! “Te peate minema Chitwan Safari bussile,” teatab reisifirma töötaja. Ah soo. See buss just keeldus meid peale võtmast ja sõitis minema. Mis me nüüd teeme? Mõelda pole enam aega, viibutame käega lähimale juba liikuma hakanud Chitwani bussile. Meie õnneks see peatubki. Reisisaatja, kellele oma loo lühidalt ära räägime, vangutab imestusest pead, ütleb, et tal on kõik kohad välja müüdud, ja paneb meid istuma bussijuhi kabiini. Nii elamegi paar esimest tundi mägiteede liiklusele kaasa otse esiaknast välja vaadates. Tunnen end nagu kinos põnevusfilmi vaadates, ainult selle vahega, et hirmsate kohtade ajal ei saa end lohutada mõttega, et kõik näitlejad jäid võttel ellu.
Paar tundi hiljem, kui osa inimesi on maha läinud, saame endale juba päris kohad. Umbes kümme kilomeetrit enne seda, kui peaksime Google’i kaardi järgi kohale jõudma, jääb buss aga ristmikul seisma ning meil ja veel ühel tüdrukul palutakse maha minna. Kõrval ootab väikebuss, mille juht küsib öömajade aadressi ja nii meid otse väravasse sõidutataksegi. Ootamatult sujuv lõpp paljulubavalt alanud bussiseiklusele.
Samal õhtul viib majutuskoha giid meid jõe äärde, et päikeseloojangu ajal sinna jooma tulevatel loomadel oleks, keda uudistada.
Järgmisel hommikul ärkame juba enne koitu ja suundume terveks päevaks loodusesse. Esmalt istutatakse meid umbes kümnekesi kanuusse, et mööda jõge paar kilomeetrit edasi sõita.
Kanuust väljas, jätame ülejäänud kamba omapäi ning siseneme neljakesi metsa: mina, Ahto ja meie kaks giidi, üks ees, teine taga. Mõlemad hoiavad käes bambuskeppi, mille mõte on luua meis petlikku turvatunnet.
Kohe peavad mehed aga mõtlikuks tegeva loengu sellest, kuidas pääseda a) ninasarviku eest (end puu taha peites või puu otsa ronides või siksakki joostes või midagi maha visates, mis looma tähelepanu mujale juhib), b) tiigri eest (silma vaadates ja selg ees aeglaselt taganedes), c) elevandi eest (kõva lärmi tehes, end suuremaks vehkides, kõrge ja tugeva puu otsa ronides, alles äärmisel vajadusel siksakitades elu eest jooksu pistes), d) karu eest (end suuremaks vehkides, kõva häälega rääkides, grupiga kokku hoides), e) piisoni eest (palvetades). Juba paar sammu hiljem leiame ka tiigrijälje.
Eksponeerime end metsas nii ja naa, aga ainsana tunnevad hommikupoolikul minu vastu huvi kaanid. Korjan neid enda külge tervelt kuus: kolm jalgadele ja kolme jäetud verevalumid avastan hiljem püksivärvli kõrvalt.
Olukord muutub veidi, kui pärast lõunasööki veidi suurema seltskonnaga džiibisafarile suundume.
Järgmisel hommikul läheme juba varakult omapäi jõe äärde ringi luusima. Laulame lindude keeles ja sosistame ussisõnu, aga ei midagi.
