Füüsiliselt on Nepal juba seljataha jäänud, aga kuidagi on see maa meile niimoodi naha alla pugenud, et mõtleme ja räägime tast üsna tihti. Mis meie naha all siis torgib või paitab?
- Nepal on arvestades rahva tugevat religioossust samas üllatavalt salliv. Siin sallitakse erinevalt teistest piirkonna riikidest ilma suuremate probleemideta ka teisi religioone peale domineeriva hinduismi (kuigi suure tõenäosusega aitab sellele kaasa suur protsentuaalne ülekaal). Ülemkohus on sedastanud, et sallib ja aktsepteerib homoabielusid. Sallitakse naispresidenti ning aktsepteeritakse peale meeste ja naiste ka kolmandat sugu (lahter other on ka nt viisaankeedis). Nepali inimesed ongi väga sõbralikud, lahked, abivalmid.
- Nepalisse tulles üllatab inimeste kasv. See mägederahvas on ootamatult pikk võrreldes indoneeslaste ja teiste Kagu-Aasia rahvastega. Spekuleerin, et põhjus võib olla piimatoodete kättesaadavuses. Teatavasti tarbib kõige rohkem piimatooteid maailma pikim rahvus hollandlased, eestlased ei jää neist kummaski aspektis palju maha.
- Nepali tähtsaim müügiartikkel on mägimatkamine. “Trekking?” on Katmandu tänavail, turismibüroodes ja öömajades kõige sagedasem pakkumine. Paljud võõrastemajaomanikud on endised edukad matkagiidid. Kui turistid üksteisega suhtlema satuvad, võetakse kõige sagedamini teemaks, millisel rajal keegi käis.
- Prügikäitlus tähendab paljude jaoks selle üle õla viskamist. Näen mitmel korral, kuidas just kohalik inimene bussis akna avab ja oma tühja veepudeli maanteekraavi saadab. Kui ühele naisele seepeale imestunult otsa vaatan, palub ta vabandust – mitte prügi väljaloopimise pärast, vaid arvates, et mind häiris akna avamine.
- Nepali (ja India) inimesed kohe ei saa teisiti, kui peavad sülitama, õigemini rögastama. Maha, seal kus juhtub. Võimalik, et sellise õhukvaliteedi juures ongi vaja oma hingamisteid pidevalt limast puhastada, aga see teadmine ei muuda neid lärtsatusi meeldivamaks.
- Nepali liiklusest olen juba siin ja seal kirjutanud. Lisan vaid, et minusugustel jänestel on siinsetes mägedes kohati üsna närvesööv auto või bussiga liikuda. Sellele aitavad edukalt kaasa vrakid, mida pole veel tee äärest ära veetud.
- Nepalis saab pikaks sõiduks valida laias laastus kahte tüüpi bussi, turistibussi ja kohaliku bussi vahel. Turistibussi lubatakse siiski ka kohalikke, see on lihtsalt kallim, see-eest mugavam.
- Ka Nepali teedest olen juba kirjutanud. Olgu siinkohal siis näitlikustatud, milline on hea ja milline halb tee Nepali moodi.
- Nepallased võtavad elu zenilt ega kannata üleliigse korrektsuse all. Autojuht, kelle palkame meid Nagarkotist Katmandusse sõidutama, pargib vahepeale jäävas Bhaktapuri linnas masina ühe maja ette ja teatab: “Lähen lõunat sööma, viie minuti pärast olen tagasi.” Head isu!
- Nepallased uurivad pidevalt, kust me pärit oleme, ja armastavad ka ise mõistatada: “Germany?” Üks vanahärra Bhaktapuris pidas aga sõpradele meie kuuldes terve loengu sellest, mis on Baltikum ja kes meid millal okupeeris. See-eest pannakse mõnes turistipunktis meid kirja viisil, mis paneb arvama, et rändrahnud polegi äkki Eesti tutvustamiseks väga vale lähenemine.
- Nepalis saab täitsa head sööki, eriti kui see juhtub pärinema India või Tiibeti köögist (ka suur osa kohalikke toite on just sealsete mõjutustega). Nepali thali näeb hea välja, aga maitse poolest saab meie lemmikuks õlleamps peanut sadeko ehk vürtsikas maapähklisalat. Kahes öömajas saame hommikusöögiks magusavõitu munaputru. Nuputame, mida mesist need kanad küll söövad, enne kui selgub, et kokkade arvates käibki munapudrus ka suhkur. Omlett on kindlam valik.
- Nepali üks populaarsemaid õllesid on Gorkha. See nimi (ka gurkha) tähistab tegelikult aga Nepali mägipiirkondadest pärit vapraid sõdureid. Ehk on huvitav teada, et neid hinnatakse ülikõrgelt kogu maailmas nii kartmatuse kui ka suurepärase ettevalmistuse ja võitlusoskuste tõttu. Ka tänapäeval kasutavad gorkha sõdureid (umbes nagu Prantsuse võõrleegionitki) mitmed riigid, samuti ÜRO oma rahuvalves. Gorkhade kõverat ja rasket võitlusnuga nimetatakse kukriks, nende lõputuid versioone saab uudistada spetsiaalsetes poodides.
- Katmandust saab kõike! Niisugust lauset kuulen või loen kuskilt juba enne Nepalisse saabumist. Ahto paneb selle lubaduse proovile. Tema fotoka kaelarihma küljest tuli juba ammu ära üks kolmnurkne metallkinnitus. Ilma ei saa aga seda rihma kasutada. Nii Indoneesias kui ka Kuala Lumpuris raputatakse taolise ostusoovi peale arusaamatult pead. Katmandu fotopoes aga öeldakse, et tule homme tagasi, ja võetakse alles jäänud kinnitus näidiseks. Järgmisel päeval saab Ahto endale kaks originaaliga identset kinnitust.
- Lõpetuseks klassikaline sanitaarsõlmeleidude rubriik.
