Leplik naeratus suunurgas

India poleks India, kui see ei püüaks inimlooma kannatust proovile panna. Inimlooma vaimne väljakutse on aga endaga ja enda ümber toimuvast, leplik naeratus suunurgas, üle olla.

Et turist seda riiki vääriliselt hindaks, on India hakanud oma viisa eest just hiljuti 50 euro asemel umbes 80–90 küsima (kursimuutuste tõttu ei tea me siiani, kui palju täpselt). Ka valitsuse ametlikule viisaleheküljele pole viisade maksumust targu märgitud. Milleks inimesi ehmatada! Ühtlasi saame, leplik naeratus suunurgas, peagi selgeks, kui loll on eurooplase loogika. Nimelt eeldame veebis taotlusankeeti täites, et kolmekuune viisa on odavam kui pooleaastane ja aastane. Või veel! Jääme huviga ootama, millal hakkab 200 km rongisõitu maksma Indias sama palju kui 2000.

Piiriületus Sunaulis kulgeb kahtlusi tekitava sujuvusega. Täidame väikses Nepali putkas lühikese ankeedi ja saame passi templid, kõnnime läbi eikellegimaa, täidame väikses India putkas lühikese ankeedi ja saame passi templid. Aga kellele maksta altkäemaks? Seda inimest me ei leiagi ja istume veidi pettunult, aga lepliku naeratusega suunurgas liinibussi peale. Kolm-neli tundi hiljem oleme elamuse võrra rikkamana lähimas suurlinnas Gorakhpuris. Siin on meil vaja öö mööda saata, et järgmisel päeval Varanasisse sõita.

“Tuk-tuk? Hotel? Where do you go?” Rongijaamade ümbrus on alati täis kroonilise suhtlemisvaegusega inimesi. Meid piiratakse ümber kohe, kui sammu aeglustame, ja ka siis, kui ei aeglusta. Esimese valiku hotell jaama vastas on täis. Põgeneme järgmisse, mis natukegi väljastpoolt välja näeb. “500 ruupiat ja 1200 ruupiat,” teatab administraator kahe erineva toa hinnad. Küsime neid näha ja võtame, leplik naeratus suunurgas, kallima – toetame rahvamajandust. Ühtlasi arendame endas askeetlikkust, sest ka kallimas toas on voodilina pesemise arvelt keskkonda säästetud, peegel peegeldab kraanikausi kasutamise ajalugu, duširuumi uks on osaliselt kanalisatsiooni voolanud ja veeboileri kasutamine põletaks ilmselt terve kvartali maatasa.

Boonusena lubab administraator osta meile piletid varahommikusele rongile. Ta saabub nendega ajal, kui me juba magame. Ahto koperdab nõudliku koputuse peale voodist välja, haarab rahakoti ja ulatab, silmad poolkinni, piletite eest küsitud summa. “Palju oli?” küsin uniselt.

Paber ei valeta.

Hommikul heidan väljatrükitud lehele uue pilgu, võtan, leplik naeratus suunurgas, telefoni, teen summast pildi ja suurendan üles.

Kas teiegi näete siin numbrimaagiat?

Pole kahtlustki, et meie öömaja helde töötaja on üritanud number kolmest ühte joonistada, aga kuna see tal hästi välja ei tulnud, pidi ta öösel Ahtolt ikkagi suurema summa küsima, kui algselt õigustatuks pidas. Ehk siis 3400 (pluss vahendustasu, mida siin kirjas ei ole, pluss veebisaidi vahendustasu, mis tavaliselt siiski on siin kirjas, aga seekord erandina ei ole). Mul hakkab heasoovlikust mehest nii kahju, et kui lahkume, teen teda hommikul asendavale töötajale ettepaneku, et jätame hotelliöö eest tasumata. See aitab osaliseltki teise mehe heal mõttel teoks saada. Õnneks ei kosta hommikune administraator selle peale midagi, ta on oma kolleegi heldusest nii suures hämmingus, et kinnitab vaid: tegemist on reaalse rongipiletiga, sellega saab sõita küll. Nii me sealt siis, leplik naeratus suunurgas, lahkumegi. Pileti muud read osutuvad autentseteks ja rong viib meid juba lõunaks pühamast pühamasse Varanasi linna.

Kuidas kirjeldada Varanasit, mis on üle 3000 aasta vana ehk maailma üks vanemaid pideva asustusega linnu? Esmalt tervitavad Gangese-äärsetele kitsastele tänavatele saabujat aroomid. Nimetagem neid pastoraalseteks.

Ringi kõndides on mõistlik siin ennekõike maha vaadata, kuigi Ahto, kes astub korduvalt mitmesugustele seedejääkidele, üritab mind veenda, et pole vahet, kuhu astud, sest seda on igal pool.  
Peale lehmade tunnevad Varanasi tänavatel end kompleksivabalt ka koerad …
… ja pärdikud. Nende puhul võib pihta saada ka toidupaladega, mis katuseservadel kaklemise käigus peost maha pudenevad.

Kuigi vanalinna õhk on aroomidest paks, jätkub siin ruumi ka liiklusele. Tagajärjeks on pidevad ummikud.

Liiklejad pargivad seal, kus pähe tuleb.
Nuriseda pole põhjust, keelumärgid ju puuduvad.
Ettevaatust, raskeveok!

Muidu käib neil tänavatel aga elu nagu linnas ikka – igaüks ajab oma asja.

Kokad küpsetavad.
Perenaised koristavad.
Poemüüjad ootavad ostjaid.
Poisid ootavad tuult, et lohet lennutada, ja pesu ootab triikimist.
Mehed kimavad motikaga ühest kohast teise.
Naised veavad lapsi ühest kohast teise.
Vedajad veavad asju ühest kohast teise.
Mõne katuse all toimub ka vähem igapäevaseid asju ehk valmistutakse pühadeks.

Varem või hiljem jõuavad Varanasi kitsad tänavad välja avara Gangese äärde.

Inimesi saabub pühasse linna nii maad kui ka vett mööda.
Iga hindu eesmärk on tulla siia vähemalt korra elus …
… ja maailma ühes kõige reostunumas, aga sellegipoolest pühas jões kõik oma patud maha pesta.
Kes aga ilmast lahkunud, selle suurim au on siin tuhaks põleda ja seejärel Gangese voogudega ühineda. Nii pääseb taassünni ahelast.

“Pildistada tohib ainult eemalt, et lähedaste tundeid säästa,” hoiatatakse turiste, kes Manikarnika ehk põletus-ghat’i juurde saabuvad. Meile haagib end külge isehakanud giid ja veab meid otse tuleriitade vahele. Tema jutt on huvitav, kuid kuumus ja suits kohati väljakannatamatud. Ometi töötavad inimesed siin päevast päeva. Kõrval on majad, kuhu haiged ja vanainimesed tulevad surma ootama, et saada samuti Gangesesse heidetud. Neile pakutakse seal süüa-juua ja peavarju, kuni elupäevi jätkub. Pärast ringkäiku pakub giid meile unikaalset ja austavat võimalust annetada vaesemate inimeste matusepuude jaoks. “Paljud annavad tuhandeid!” üritab ta innustada meid otsust tegema. Paraku pole Ahto silmades enam seda unist pilku, mis India rahvamajandusele kasuks tuleks, ja kaustikut pidav annetuste vastuvõtja jääb tühjade kätega. Oma giidile pistame meiega tegelemise eest siiski miskit pihku.

Järgmisel hommikul, päikesetõusu ajal võtame paadi. Jõgi on meiesuguseid täis – Varanasi on sel ajal kõige ilusam.

Varahommik on Varanasis nii turistide kui ka paadiomanike lemmikaeg.

Sõidame mööda ka kremeerimis-ghat‘ist. Puude hulk, mis siin tuleroaks saab, on üüratu. Ühe inimese matusteks arvestatakse eri andmetel 200–500 kg puitu. Põletamine toimub Varanasis nagu ei kuskil mujal ööpäev läbi, selle aja jooksul tuhastatakse umbes sada inimest. See teeb ööpäevas vähemalt 20 tonni … Samas ei suuda mitte kõik lahkunule piisavas koguses puitu osta ja üsna tihti sattuvat jõkke osaliselt põlemata kehaosi.

Indias põletatakse igal aastal kremeerimiseks 50–60 miljonit puud, väidab CNN.

Edasi sõites hakkab silma viltune Ratneshwar Mahadevi tempel. Populaarse legendi järgi ehitas üks kuningas selle tänutäheks oma emale. Leplik naeratus suunurgas ei olnud tol ajal emadele ilmselt omane, sest kingisaaja needis templi ära – seda, mida üks ema on oma lapse jaoks teinud, ei saavat millegagi tasuda.

Tempel on needmise (või siis ehitusvea) tõttu viltu vajunud.
Natuke vildakas ja määrdunud on terve Varanasi, aga samas on see kindlasti üks kõige omanäolisemaid India linnu. Ühtaegu vaene ja rikas, täis surmahingust ja elutahet, kauneid kunste ja väljaheiteid.

 

 

 

4 thoughts to “Leplik naeratus suunurgas”

Leave a Reply to Mall Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.

The reCAPTCHA verification period has expired. Please reload the page.