Rajasthan on meie saabumiseks valmis: Jaipur tervitab zika-viirusega, Pushkar pakub kanepilassit ja Jaisalmer laseb kärgatada sellistel aupaukudel, et trumminahad löövad kõrvades pilli.
Rajasthani osariigi pealinna Jaipuri viib meid Varanasist rong. Veedame selles 21 vaheldusrikast tundi, pikutades kordamööda nii kinniste kui ka lahtiste silmadega. Lisaks sisustame aega paastumisega – pikal rongisõidul võivad eksperimendid kõhubakteritega anda liiga ootamatuid tulemusi. Seega pole imestada, et esimene pilt, mis ma Jaipuris teen, näeb välja selline.
Paraku jääb see ka ainsaks Jaipuris tehtud fotoks. Jah, muidugi on siin Tuultepalee ja uhke kindlus ja roosa vanalinn, aga need ei suuda paraku võistelda Ahtot tabanud dengue-viirusega. Või mis iganes see on, mis tal kurgu valusaks, nina tatiseks ja enesetunde kehvaks teeb. Ta ise väidab, et tegemist on tavalise viirusnakkusega, ja tõele au andes oli meiega ühes kupees reisinud jaapani noormees tõesti haige mis haige. Siiski ei tasu põnevate diagnooside vahel valides unustada, et oleme külastanud hiljuti dengue-ohtlikku rahvusparki. Dramaatika lisamiseks annan ühtlasi teada, et Jaipuris on parajasti zika-viiruse puhang üle saja diagnoositud juhtumiga.
Õnneks kulgeb Ahto dengue üsna mõõdukate sümptomitega ja juba soetatud bussipiletid meie järgmisse sihtkohta raisku ei lähe. Küll lähevad raisku nende meeste pingutused, kes üritavad meid pärast pühasse Pushkari linna jõudmist peiulilleõitega püha järve äärde meelitada. Meil on paraku veel rahuldamata Maslow’ püramiidi alumised astmed. Tuleb siiski tunnistada, et Pushkari järve ghat‘id on suurepärane koht, kus oma lähedaste vastu hoolimist üles näidata ja neile vaid mõne tuhande ruupia eest õnnistust osta. Mingil arusaamatul põhjusel järve ääres meie poole sellise ettepanekuga aga enam ei pöörduta.
Enda öömajja jõudnud, näeme selle terrassil jalgratast, mille omanikul on ilmselgelt kahemeetrised jalad. Hiljem selgub, et tema jalad on siiski kehaga proportsioonis, keskmisest rohkem on tal hoopis fantaasiat ja seiklushimu. Hispaaniast selle riistapuu ja telgiga mööda Siiditeed Kagu-Aasia suunas teele asunud mees peab blogi nimega “Sada naeratust tunnis” – www.a100sonrisasporhora.com. Leiame hispaanlase koos talle külla tulnud lähedastega tänavakohvikust. Sellise rattaga mehest ei saa keegi lihtsalt niisama mööda minna ja nii ajame meiegi temaga törtsu juttu. Saame näiteks teada, et Pakistanis tundis ta end tänu hoolivatele kohalikele väga turvaliselt ja järgmisena põrutab seikleja Nepali.
“Väga head jalanõud, parandaks õige ära?” ütleb mulle natuke hiljem tänaval ligi astunud jalatsiparandaja, kellele on selle ameti pärandanud isa ja vanaisa. Seitse kuud pea igapäevast kandmist ja minu ülimugavate käimade pealmine tekstiil hakkab alla andma. Kui kotist ka juhtumisi õiget värvi nahalapp välja ilmub, olen müüdud ja hiljem vägagi rahul.
Kerjamisega, küll looduse vingerpussi pealt, püüab raha teenida ka väärarenguga lehma jalutav naine. Viies jalg teeb selle looma hindude silmis ilmselt eriti pühaks.
Pushkar on nii püha linn, et siin ei tohi ei liha süüa ega alkoholi juua. Küll aga leiame pea iga restorani menüüst “erilise” või “maagilise” lassi. Lassi on teatavasti Indias levinud jogurtijook. Maagiliseks teeb selle siin ei miski muu kui kanep. Pushkar pole muidugi ainus koht Indias, kus riigis ametlikult keelatud bhang vabalt saada on. Kanepi tarvitamine religioossetel eesmärkidel on hinduismi iidvana traditsioon. Maagilist lassit leiab ka mõnest Varanasi kohvikust ja meie järgmises Rajasthani sihtkohas Jaisalmeris on lausa riiklik kanepikohvik, govt. authorised bhang shop, nagu nad ise end nimetavad. Olgu teile rahustuseks öeldud, et meie endale maagiat sisse ei söö – nii turvakaalutlustel kui ka sel lihtsal põhjusel, et ei meeldi.
Peagi toimub Pushkaris iga-aastane kaamelifestival. Muidu väikse ja rahuliku linna ummistavad novembri keskel umbes 400 000 inimest, linna ühe serva täidavad aga kuni silmapiirini kaamelid. Suured rahvamassid ajavad meile hirmu peale, seetõttu liigume enne nende saabumist edasi.
Jaisalmeri sõidame ööbussiga. Teed on siinsetel kõrbemaastikel korraliku sileda asfaltkattega ja meile ette nähtud kahekohalises konditsioneeritud kirstus on tõepoolest võimalik magada, vähemalt minupikkusel. Ahto peab end pisut kokku lappima.
Jõuame kohale ilma suuremate ekstsessideta, kui mitte arvestada, et Ahto dengue osutub nakkavaks ja peagi nohu-köhatan ka mina. Kurgule mõjub liivapaberina ka kõrbealade madal, alla 30% õhuniiskus. Jaisalmer on aga meiesuguseid täis, viirused tegutsevad praegu täiskäigul. Tuterdame siiski mäe otsa ehitatud liivakivist kindlust vaatama, õnneks on see otse meie öömaja taga.
Meie Jaisalmeris viibimise päevil tähistab kogu India diwali‘t ehk valguse võitu pimeduse üle. Välja näeb see, õigemini kostab aga nii, nagu oleks müra võitnud vaikuse. Nimelt soetavad paljud endale diwali ajaks pauguteid, et kaaskodanikesse energiat ja ärksust süstida. Mis saab tekitada veel suurema pühadetunde kui kõrvulukustav kärgatus tänaval, mis paneb möödujad rõõmust hüppama, või kellegi magamistoa akna all, nii et uni pühitud ja saab midagi mõistlikumat ette võtta? Valgus võidab pauguga.
