Sinise hallid varjundid

Siniseks võõbatud vanalinn, kitsad käänulised tänavad, vanad uksed ja muud toredad detailid – Chefchaouen Marokos oli koht, kus ei raatsinud kaamerat korrakski käest panna. Olen elevil, sest peagi näeme sedasama India moodi.

Astume välja meie öömajast Jodhpuri vanalinnas ja satume otse ajalukku. Tunneme selle ära eelkõige lõhnast ja jäätmekäitluse stiilist, kuid ka hooned on siin palju üle elanud. See õige Sinine linn asub küll natuke maad kaugemal, aga üksikuid asuurseid laike leiab meiegi kandist.

Hindud peavad sinist värvi pühaks, teisalt usuvad kohalikud, et sinine kaitseb hoonet liigse palavuse eest — Jodhpur on väga päikseline linn.
Seejärel satume hoopis punakate toonide keskele. Vana treppkaev on korda tehtud, kuid seda kasutamas me kedagi ei näe.

Tõeline värvide pillerkaar läheb lahti, kui meie teele jääb turg. Otsime paremat valgust ja muudkui pildistame.

Ikka veel ei ole Rajasthani naistel piisavalt ehteid.
Mõned teised mõtlevad siiski ka pere kõhutäie peale.
Paned need kartulitärklisest ja saagost koosnevad värvilised vigurid kuuma õliga pannile ja saad krõbedad-õhulised näksid (far far).

Järgmisel hetkel … vajutan küll nuppu, aga fotoka objektiiv enam välja ei tule ja pildistamisega on lõpp. Lõpp?! Indias!? Ma ei hakka ometi neid tuhandeid pilte telefoniga tegema!

Terve ülejäänud päeva käin Ahtol sabas, segan teda ja seletan, et pildista ka seda maja siin, oot, võta neid lapsi teise nurga alt ka, mis mõttes sa ei näinud kirju habemega meest … Vahepeal nuian tema kaamera lihtsalt enda kätte. Õnneks leian Ahto pildistatud vanade jalg- ja mootorrataste vahelt hiljem siiski ka blogikõlbulikke ülesvõtteid.

Mõte oma majad kenamaks vuntsida tuli Jodhpuri vanalinna elanikele viimati pähe ilmselt sada aastat tagasi. Praegu riputatakse pühade ajal neile värvilised tuled külge ja on ilus küll. Ka tänavatel kulgeb elu oma naturaalses eheduses.

Loomad kuuluvad linna samamoodi nagu inimesedki.
Ühe eesli kodu tundub olevat just meie akna all. Ta äratab meid öösiti roostes pumba moodi kriuksudes.
Lapsed siin on õppinud jälgima, et nad mootorratta, tuk-tuk‘i ega lehma alla ei jääks.
Seda, et kits koolikotti poeb, ei oska nad siiski veel kahtlustada.
Mõni laps pääseb koolis käimisest ja saab hakata juba varakult oma vanemaid üleval pidama.
Koduõppel pärandatakse ameteid põlvest põlve.
Ka täiskasvanud ei löö niisama aega surnuks.
Mõned teevad koguni ületunde.

Aga tagasi minu fotodraama juurde. Otse loomulikult tüütan Ahto oma kiibitsemisega korralikult ära, mistõttu läheme järgmisel hommikul fotopoode otsima. Uus mudel on tal kui kaameraspetsil ammu välja valitud, sest mu fotokas hakkas tõrkuma juba Nepalis. Viisime selle Katmandus parandusse, kuid meister ei saanud objektiivi vahele kiilunud katkist tihendit kätte ja andis kaamera järgmisel päeval sama targalt tagasi. Üht-teist oli ta siiski suutnud korda saata. (Tuletan meelde, et Katmandu on maailma tolmupealinn.)

Varahommik Gangese jõel Jaapani kunstniku Kusama stiilis.

Poest me soovitud kaamerat ei leia, küll aga on üks lahke müüja valmis selle meile järgmiseks päevaks tellima. Ost jääb paraku katki, kui selgub, et kaardiga tema juures maksta ei saa. Niisiis olen järgmisel päeval sinist linna vaatama minnes endiselt ilma fotokata. Ja teate, mis ma avastan? Ega seal miskit erilist pildistada olegi!

Trepid lagunevad, värv on kulunud ja krohv pudeneb.
Mõned ketserid on võõbanud oma maja hoopis kollaseks või jätnud üldse värvimata, teised varjavad kulunud seina kirevate hilpudega.
Seinte ääres või uksemademete all koguvad tolmu rikkis keskaegsed motorollerid.
Mõned peavad oma maja koguni kinni hoidma, et see pähe ei variseks.
Siin on mul veidi raske viriseda, aga kiita ka miskit ei leia.

Et endale siiski ka esteetilisi elamusi pakkuda, läheme vaatama, kuidas seadsid end 500 aastat tagasi sisse inimesed, kellel oli võimalik raha eest head maitset osta.

Juba parkimisplatsilt leiame uuemat tüüpi sõidukite kõrvalt ka toredaid uunikum-mudeleid.
Kui parklast lõpuks treppe pidi lossi jõuad, oled aga nii väsinud, et ei viitsi isegi Sinisele linnale ülevalt alla vaadata.
Pettumus tabab meid ka elutoas. Siseviimistlus on tehtud nii kulukalt, et mööbli jaoks pole enam raha jätkunud.
Lõpuks ometi koht, kus saab end korralikult siruli visata.
Kokkuvõtteks tõdeme, et suurusehullustuse puudumist ei saa Mehrangarhi kindluse rajajale ette heita, kuid paleede sisustamine on pooleli jäänud.

Kes ei tahaks saada kuningate maal ka kuninglikult kostitatud? Söömas käime Jodhpuris peamiselt katustel. Kitsas vanalinnas restoranid just seal asuvadki. See tähendab ühtlasi, et toidu kõrvale pakutakse ka vaadet. Hea vaade tähendab siin linnas koka jaoks võimalust vähem pingutada. Paraku.

Kas seekord veab paremini? Jodhpuri kokad kipuvad arvama, et lohakat maitsestamist korvab päikeseloojang.

Viimase päeva õhtul tellime öömaja omanikult hommikul kella 4.40ks tuk-tuk’i, et varase bussi peale jõuda. Olen veidi mures, kas kokkulepe ikka peab, sest tänavalt ei pruugi sel ajal veel kedagi leida. Omanik lubab aga ise üles tõusta, et meil kõik sujuks, ja läheme rahulikult magama.

∗∗∗

Kell 4.38 kõlab üle pimeda tänava vali signaal. Suure kolmekordse maja ette veereb tuk-tuk. Paar minutit hiljem tormavad uksest välja kaks seljakottidega kogu, kuid jäävad siis nõutult pea kahemeetrise aia raudvärava ette seisma. See on lukus. Nad jooksevad mitu korda pimedasse majja ja tagasi, kuni lühem teatab sulaselges eesti keeles: “Ronime üle!” Vastust ootamata võtab ta koti seljast, upitab end maasse ulatuva riivi pideme pealt värava otsa ja libistab siis mööda siledat pinda teiselt poolt alla. Nüüd rändavad üle aia kotid ja seejärel pikem tegelane.

Tuk-tuk on juba kaugel, kui unise näoga mees värava juurde jõuab, tuled põlema paneb, imestunult pead vangutab ja siis telefoninumbrit valima hakkab.

 

 

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.