Unustamatu Udaipur

See olevat India kõige romantilisem linn. Mõne meelest ka kõige ilusam. Meie meelest veel palju muudki.

Udaipuri bussi pealt maha tulnud, astub meile ligi valges rüüs tuk-tuk’i-juht ja uurib, kuhu soovime sõita. Selle asemel et põgeneda nagu tavaliselt, hakkab Ahto talle telefonist kaardi pealt öömaja näitama ja mina teatan mehele, et maksame 150 ruupiat. “Ei-ei, see ei ole nii lähedal, kakssada!” on mees peaaegu solvunud. “Sobib,” jääme kiiresti nõusse. Ma bluffisin ja olen endaga ise hirmus rahul.

Udaipur on suuresti turismist elatuv linn, mistõttu oleme võidurelvastunud nii sulide, pealetükkivate kauplejate kui ka muude libedate tegelaste peletamiseks. Paraku täiesti ilmaasjata. Suurem osa selle linna inimesi pole veel omandanud ei järjekindlat pealetükkivust ega elementaar-nahaalseid pügamisvõtteid. Kuidas te Indias nii küll ellu jääte, mis?

Inimesed on siin hoopis silmatorkavalt meeldivad, lahked ja sõbralikud. Üks mees, kelle maja Ahto pildistab, kutsub meid oma õuele, pakub istet ja näitab oma õmblustöökoda. Teine mees, kelle tsiklit Ahto pildistab, kutsub meid oma õuele ja näitab oma vanade tsiklite kollektsiooni. Pärast viib ka kättpidi kohviku juurde, mida otsime. Kolmas mees … parandab mu fotoka ära!

See on minu lemmikmees Udaipuris. Tema leidmine on pime juhus. Otsime välja fotopoodide aadresse ja nende seas on ka ühe parandustöökoja kontaktid. “Käime sealt igaks juhuks enne fotopoodi minekut läbi,” räägin Ahtole augu pähe. Temale nimelt meeldib väga tehnikat soetada ja mulle uue kaamera ostmisest (“Halloo, Ahto, see maksab terve varanduse!”) on ta isegi rohkem elevil kui mina.

Väike ruum, kuhu satume, särab puhtusest. Kui Katmandu töökojas kattis riiuleid ja neil seisvaid fotokaid silmatorkavalt paks tolmukiht, siis siin võtab mees oma klaasvitriinidelt tolmu kolm korda päevas, nagu ta hiljem räägib. Vitriinides on väljas kollektsioon kõikvõimalikke kaameraid läbi aegade. Jah, me satume tõelise fanaatiku otsa. Kuna fotograafipoeg Ahto jagab samuti kaameratest kõvasti rohkem kui keskmine inimene, areneb siin kahe külastuskorra jooksul välja mitu tundi vältav vestlus (koos teejoomisega), mille käigus tohime näppida näiteks üht vana töökorras Hasselbladi.

Juba järgmisel päeval saame telefonikõne, et mu fotokas on terve. Parandaja oli selle kallal nokitsenud kella neljani varahommikul, aga nüüd töötab kõik nagu peab ja ka objektiiv on tolmust puhastatud. Selline mees!

Meie parandaja oskustest annab aimu asjaolu, et letil oleva töökorras Hasselbladi ehitas ta ise kahest rikkis kaamerast, tuli kõvasti odavam. Muide, inimese ekskursioonidel Kuule on olnud kaasas sellesama mudeli analoog.

Saame meie uuelt sõbralt ka restoranisoovituse ja tõttame seda pärast lahkumist kohe järele proovima. Tegemist on peenemat sorti kohalike inimeste toidukohaga, mille asupaiga tõttu siia turiste väga sageli ei satu.

Kui toit laual, tuleb mulle järsku meelde, miks ma Indiat armastan. Sest see on korraga magus ja hapu, mahe ja kibe, krõmps ja pehme, soe ja külm ning samas nii ahvatlevalt värviline. Mõni suutäis on liiga mõru ja vahel on see kõik raske seedida, aga mõne aja pärast tuleb isu tagasi ja tahad veel.

Ettevaatust, võib tekitada sõltuvust: Kashmiri pulao, võikana, praetud dal, naanid ja (tasuta) suupisted.
Olete hoiatatud!

Kui ka järgmine, seekord tänaval juhuslikult valitud toidukoht meie maitsemeeli rabab, tekib hirmus eelaimus: oleme sattunud India gurmeepealinna.

Meie naudingute altar restoranis Hari Garh — käime siin mitmeid kordi nii miljöö kui ka toidu pärast.
Siin tasub kummardada Rajasthani lambakarrit nimega laal maans, Kashmiri pulao‘d ja täidetud paratha‘sid.
Üks meie lemmikkohvikuid Hello Boho meenutab kodust Kalamaja. Alates teisest külastuskorrast tehakse siin meile 10% allahindlust — miski, mis meid India puhul taas rabab. Üks kohvik-restoran lähedal väljendab oma tänu lojaalsuse eest koguni tasuta rummiga!

Kuna oleme uut fotokat ostmata jättes kokku hoidnud vähemalt tuhat eurot, saame osa sellest nüüd süümekateta laiaks lüüa. Pealegi on vaja tähistada Ahto sünnipäeva. Hakkame sellega meie öömaja paduromantilisel katusel juba päev varem pihta (nii juhtub, kui osta tort järgmiseks hommikuks, aga maias meesterahvas tahab seda kohe). Kõrvale krabame hetk enne alkopoe sulgemist hinda küsimata India vahuveini (mis see veel on?).

Palju õnne, Ahto! Oled ostnud täiesti suurepärase vahuveini!

Vahuveiniga meid siiski pügatakse (Udaipuris? Ei või olla!), hiljem veebist vaadates selgub, et 1450 asemel maksab see umbes 900 ruupiat. Järgmisel õhtul proovime järele ka sama tootja punaveini ja üllatume uuesti. Kas oleme sattunud gurmeepealinna keset veinimaad?

Nüüd on siiski viimane aeg jõuda põhiliseni: milline linn on Udaipur, kuidas see välja näeb, millega silma rõõmustab või riivab?

Fassaadid on siin kohati muinasjutulised.
Nagu ka autod. See on Hindustan Ambassador, India teede kuningas, mida toodeti enam-vähem sellise väljanägemisega 56 aastat, 2014. aastani.
Natuke suurejoonelist sinist sobib igasse India linna.
Veel suurejoonelisem on üks üle kahesaja aasta vanune haveli (härrastemaja nimetus Indias), mis tegutseb hotellina.
Selle nurga peal meelitatakse turiste käsitöö, jooga ja massaažiga.
Mis toimub hoovides?
Tänav pakub stseene nagu Indias ikka.
Vanaemad ostavad puuvilju …
… emad valivad (jälle!) ehteid …
… ja isad hoiavad lapsi.
Peale enda ehitakse ka kodusid, sest on aeg tähistada “väikest Diwalit”. Kelle koduukse ees on kõige kaunim mandala?

Ühe kodu vaatamiseks tuleb meil raha maksta. Mis siis ikka, omanik on kunagi ju kõvasti pingutanud, et tavalised inimesed saaksid oma klassiviha välja elada.

Selle palee ehitamisele kulus 400 aastat.
Ühte sisehoovi mahuks väike küla. Või haigla. Või koolimaja.
Sellega, et aknast avaneb vaade, meid ei üllata.
Küll aga sellega, et mõnel toal pole peale eputamise ühtegi teist funktsiooni.
Millega tegeleda peeglitoas?
Sellele kambrikesele on siiski mingi eesmärk leitud, aga need ebamugavad madalad istmed …
Lõpuks ometi üks sobiliku kõrguse ja seljatoega tool!

Õnneks paistab päike ühtmoodi kõigi peale ja ka loojub sama kaunilt seisusele vaatamata.

Ghat‘ide ja järve äärde pääseb igaüks.
Tuleb tuttav ette? Siin tuiskas 35 aastat tagasi ringi James Bond.
Kõigi maade romantikud, ühinege.
Ka meie vaatame enda öömaja katuseterrassil õhtuti huviga, kuhu päike täna loojub.
Seejärel algab kutsuvate tulukeste aeg.

Kui viimasel õhtul voodisse poeme, kostavad meie akna all olevast templist palvelaulud, mis vaibuvad alles öösel kella ühe paiku. Hommikul kell neli algavad need uuesti. Kätte on jõudnud guru Nanak jayanti – sikhismi alusepanija guru Nanaki 549. sünnipäev. Nüüd saame ka aru, miks sellist laulu viimastel päevadel nii palju kuulda on olnud. 48 tunni jooksul enne sünnipäeva lauldakse vahet pidamata ette kogu sikhismi püha raamat. Sel tähtsal päeval istume meie taas rongi peale.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published.

This site is protected by reCAPTCHA and the Google Privacy Policy and Terms of Service apply.