Avar ja roheline Delhi

Delhis on palju kuulsaid vaatamisväärsusi: Punane kindlus, Jama Masjidi mošee, Swaminarayan Akshardhami tempel, Humayuni mausoleum. Meie ei jõua neist ühegi juurde. Elu elatakse ju mujal.

Sinise taeva taustal kenad heledad villad, rohelised pargid ja peened restoranid, ümberringi puhtus ja avarus, on meie esimene mulje India pealinnast. Muidugi teame, et see pilt on kattevari turistide lollitamiseks. Kes siis poleks kuulnud, et Delhi on hallis suduvines räpane ja ülerahvastatud linn, kus eluheidikud oma lootuskiirt otsivad. Või midagi sinnapoole.

Asju, millega meid püütakse ninapidi vedada, leiame veelgi. Moodne ja puhas metroo. Suurepärane toit. Teenindus restoranides – kujutage pilti, nad paluvad katsuda, kas külmikust võetud õllepudeli temperatuur on sobiv. Väga sõbralikud inimesed. Jumal tänatud, et üks pubiteenindaja meile tegelikkusest suurema arve kirjutab, muidu võiksime kontakti reaalsusega päris ära kaotada. Et oma senistele eelarvamustele kinnitust leida, suundume jõuka keskklassi elurajoonist Vanasse Delhisse. Siin langeb eesriie ja näeme seda Indiat, mida me kõige paremini tunneme.

Amortiseerunud sõidukeid varjatakse õitega.
Rasket elu naeratusega.
Tülpimust raamatutarkusega.
Ekspluateeritakse loomi …
… ja inimesi.
Kuid juba saadakse aru, mis on õnnelik lapsepõlv.
Siin lõigatakse juukseid, järgmise nurga taga pimesoolt.
Vabandust, läksin liiale, järgmise nurga taga müüakse kamme.
Või puuvilju, kasvõi pimedani.

India kõige suurem vürtsiturg on pühapäeval kinni. Mõned tänavaturud samuti. Meil vist veab, sest kui nii näeb välja puhkepäev, siis mis toimub töisel ajal?

Andeks, kas teil on veel ruumi?
Puhkepäev vürtsiturul India moodi.

Vürtsid viivad mõtte muidugi toidule. Pole vist saladus, et meie pere armastab India võikana, tuntud ka nimega butter chicken ehk murgh makhani. Minu nägemuses tähendab see buketti küüslaugust, ingverist, tšillist, sibulast, koriandrist, vürtsköömnetest, kurkumist, kardemonist, kaneelist, nelgist, kõik need maitsed võises ja kooreses kanatükkidega tomatikastmes, värske koriander kõige tipuks. Tõeline maitseplahvatus! Välja mõeldi see toit aga just Delhis, restoranis nimega Moti Mahal. Leiutamise au kuulub Punjabi mehele nimega Kundan Lal Gujral, kes 1940ndate lõpus tutvustas pealinlastele oma restoranis tandooriahju ja seejärel otsustas tandooris küpsetatud kanatükid kuivamise vältimiseks kastmesse uputada. Edasine on toidumaailma ajalugu.

Muidugi me lausa peame sinna minema, ühelt poolt armastusest võikana vastu, aga veel rohkem kahtluse tõttu, et parimat India võikana saab hoopis Rahumäe jaama taga. Jah, Tallinnas, Akbana restoranis. See ei saa nii olla? Vot seda me teada tahamegi.

Legendaarse Moti Mahali originaal on keskmisest happelisem, kuid siiski väga rikkaliku ja meeldiva maitsega.
Jõuame järele proovida ka ühe teise kiidetud koha, Rajinder Da Dhaba. Siinne võikana on hästi kreemjas ja tasakaalus maitsetega, meeldib meile kübeke rohkemgi kui Moti Mahali oma.

Resümee on selline, et kuigi oleme saanud Indias, aga ka nt Berliinis ja Londonis suurepärast võikana, ei ole ükski neist suutnud seni võistelda Akbana omaga. Selles on lihtsalt rohkem maitseid! Rahumäe jaama taga toimetava kokast omaniku Varuni juured on, muide, sealsamas kus võikana omad – Delhis.

Võikana propageerimisest libisen aga nüüd sujuvalt üle hoopis homopropagandale. Või mida muud see saab olla, kui järgmistelt piltidelt vikerkaarevärvid vastu virvendavad. Olen süüdi. Rõõmuga.

Meil on tekkinud tore komme sattuda igas riigis täitsa kogemata mõnele tänavapidustusele. India hoiab meile varuks geiparaadi. See osutub helgeks ja rõõmsaks ürituseks, kus kõnnib koos nii tagasihoidlikumaid kui ka silmatorkavalt erilisi tüüpe, kellele elab kaasa suur hulk pealtvaatajaid. Delhi paraadi kõrgendatud meeleolu taga on küllap ka India ülemkohtu hiljuti ehk 6. septembril tehtud otsus dekriminaliseerida homoseksuaalsus. Mis küll ei tähenda, et see asi on nüüd Indias lõpuks korda aetud. Konservatiivsetes maapiirkondades toob erineva sättumuse ilmsiks tulek endiselt kaasa halvakspanu ja tõrjumist kõigi oma tagajärgedega, fataalseteni välja. Algus võrdsema ühiskonna suunas on siiski tehtud ja selle üle võib ainult rõõmu tunda. Muide, nagu Nepalis, on Indiaski aktsepteeritud ka nn kolmas sugu (ülemkohtu otsus aastast 2014). India hijra-kogukond – põhiliselt mehe sootunnustega transseksuaalid, aga ka hermafrodiidid – kannatas enne seda tõsist diskrimineerimist ja vägivalda.

Eks arvutage ise, kui palju on LGBT-inimesi miljardiriigis Indias, kui lugeda nende hulgaks 5–10% rahvastikust.
Elu pole mustvalge, seksuaalsus samuti.
Kahe ametliku sugupoole vahele mahub väga kirju seltskond, selle eitamine maailma paremaks ei muuda.

Delhi südalinna rahvamassid suudavad aga lõpuks ära väsitada isegi meiesugused karastunud rändurid. Otsime alternatiive ja leiame hipsteripiirkonna Hauz Khas. Peale disainipoodide ja kunstigaleriide leiame siit ka käsitööõllega baare-restorane. Enne oma uute lemmikute seltsi asumist sunnime aga endale peale ühe kultuurijalutuskäigu siinses ajaloolises kompleksis.

Hipsteripiirkond India moodi.
Hauz Khas tähendab veereservuaari. See loodi juba 13. sajandil.
Siia loodi 14. sajandil islamikool medrese. Pildil on arvatavalt õpetajatale ehitatud mausoleumid, mis mõeldud innustavaks õppimiskohaks.
Kunagi kuldsete kuplitega uhkest kompleksist on praegu järel romantilised varemed.
Romantiline on ka kõrval asuv hirvepark, kus näeme, küll läbi traataia, korraga vähemalt poolsada hirve. Järv on aga elupaik paljudele linnuliikidele.

Linnud, loomad, avarus ja rohelised pargid … Me veel mõtleme, kas seda kõike uskuma jääda. Järgmisel korral tuleb India pealinna jaoks ilmselt rohkem aega varuda.

Veel Delhit meie silmade kaudu:

 

 

 

 

 

 

 

 

18 thoughts to “Avar ja roheline Delhi”

  1. Kas äkki on maitsemeel juba nüristunud pidevast vürtside manustamisest? Äkki Rahumäel maitsemeel veel lihtsalt töötas paremini?

    1. Pean tunnistama, et sõin kodus väga teravat toitu sagedamini (täidetud jalapenod, you know). Siin oleme olnud leebema poole peal ja ka täitsa magedat saanud, Põhja-India köök on lihtsalt vähem terav kui lõuna oma. Teenindajad küll alati rõõmustavad, kui ütleme “medium spicy, Indian medium”, aga see ongi üsna leebe. Muud vürtsid peale tšilli ju ei ole enamasti teravad, ja kui teisi vürtse on vähe või neid kompenseeritakse rohke tšilliga, on toit lame. Rahumäe soustis on näiteks nii näha kui ka tunda kardemon, millega enamasti koonerdatakse või ei kasutata üldse.

      1. Mul oli ettekujutus, et seal on kõik väga vürtsine. Kasvõi säilitamise eesmärgil. Inimene saab kogu aeg targemaks :-)

    1. Avapildist lugema hakates 8. ja 9. ning galeriis 5., 6., 7., 8. ja kaks viimast on Fujifilm X-T2 (10-24 mm objektiiv), ülejäänud Panasonic Lumix LX100 (see esimene, mitte uus). Üks toidupilt on tehtud telefoniga.

      1. Tänan! Huvitav, kas näiteks Canon G7 X-iga õnnestuks enamvähem samaväärseid pilte teha tehniliste näitajate poolest. G9 X jääks ilmselt oluliselt lahjemaks juba. LX 100 ei tundu enda jaoks piisavalt kompaktne, muidu selle esimene versioon oleks G7-ga üsna ühest hinnaklassist.

        1. G7 Xga (oletan, et mõtlesid Mark II) pole ma isiklikult kokku puutunud. Tehniliste andmete põhjal tundub täitsa asjalik kaamera olevat — valgusjõuline objektiiv, mõistlik suumiulatus ja võimalus olulisi parameetreid otse muuta.
          Pildikvaliteedi kohta arvan, et heas valguses probleeme ei teki, aga hämaramas, kui vaja tundlikkust üle 1600 ISO, jäävad väiksemad, ühetollised sensorid (nagu sellel on) suurematele alla. Meil on siin blogis ka hulgaliselt erinevate Samsungi telefonidega (S5, Note 4, S8+, S9+) tehtud pilte, heas valguses pole probleemi. Kolm aastat tagasi otsustasime LX100 kasuks, sest selle suurem sensor ja valgusjõuline objektiiv tegid tast tol ajal parima kompaktkaamera ka kehvemates valgusoludes pildistamiseks. Põhjalikku hinnangut G7 X Mark II kohta soovitan lugeda DPreviewst:
          https://www.dpreview.com/reviews/canon-powershot-g7-x-mark-ii-review
          Seal on ka asjalik pildikvaliteedi võrdlemise tööriist, millega saad võrrelda erinevate kaamerate pildikvaliteeti sarnastes tingimustes:
          https://www.dpreview.com/reviews/canon-powershot-g7-x-mark-ii-review/6

          1. Olen siiani pilte teinud Sony Ericsson C902 Cybershot telefoniga, millel 5 MP. Nutitelefoni ei oma ja on plaanis selleta ka edaspidi hakkama saada. Seetõttu oleks igasuguse kaamera ostmine minu jaoks päris suur hüpe. Kuna tahan igal juhul võimalikult väikest kaamerat, siis algselt vaatasin Sony RX 100 Mark I-e, mille saaks päris hea hinnaga kätte, aga arvustusi lugedes olen aru saanud, et Sony menüüd on keerukad ja minusugusele algajale oleks Canoni touchscreen ilmselt mugavam. Kui on ka plaan hakata manuaalseades pilte tegema, siis display pealt erinevaid seadeid muuta on oluliselt lihtsam kui mitut nuppu keerates. Rääkimata fookuse seadistamisest jne. Seetõttu kaldungi otsustama pigem Canoni G7 või G 9 X M II kasuks. Olen teadlik, et 1 tolline sensor ei ole hämaras enam kõige tublim, aga see ongi nüüd ilmselt koht, kus mõelda, mida ja millal ma enamasti pildistama hakkaksin. Kaamerat kasutaksin kõige rohkem reisidel, et saaks reisikirjade juurde kvaliteetsemaid pilte ning päris pimedas pildistaksin tõenäoliselt harva. LX 100 on muidu G7-ga üsna ühes hinnaklassis, nii et ilmselt peaks nüüd lõpuks mõnda fotopoodi kohale minema ja erinevaid aparaate ka füüsiliselt katsuma, sest hetkel pole isegi kindel, kas näiteks üliväike G9 X liiga ebamugav kasutada pole minu jaoks. Ise püüan enda pikematele Kagu-Aasia reisidele alati võimalikult vähe ja kerget kraami kaasa tarida, nii et seljakott kaalub pigem 4-5 kg. See on ka üks argument, miks võimalikult kompaktset ja kerget kaamerat soetada soovin.

            Jutt läks nüüd pikale, aga sain taaskord veidi targemaks, nii et aitäh tagasiside eest!

            P.S. Teil on küll natuke teine reisistiil, aga kas kaalusite ka Indiast maad mööda Birmasse minekut? Alles hiljuti taasavati sealsed piirpunktid ning kuna mul endal on plaanis nüüd peagi esimest korda Indiasse lennata, siis on ka tõsine plaan seda võimalust kasutada. Lennates ja Tai/Birma piiri ületades olen sellel erilisel maal 2 korda juba käinud, aga too uus marsruut on väga ligitõmbav. Piiranguid on Birmas muidugi palju, nii et väga palju valikuid peale piiriületust maad mööda edasi liikuda pole, aga juba see on suur asi, et saab kasutada varianti, mida väga vähesed kasutavad.

            Soovin teile mõlemale edu ning jõudu ka edaspidi väga heas võtmes reisilugude kirjutamisel!

  2. Aitäh heade soovide eest! Vastan PSile. Jah, kui ma umbes poolteist aastat tagasi marsruuti hakkasin koostama, uurisin ka seda võimalust. Info oli aga üsna vastuoluline ja mingil põhjusel, mida ma enam ei mäletagi, jätsin selle variandi kõrvale (justkui sai, aga eriloaga?). Tore kuulda, et asjad on muutunud, võib-olla oleks isegi kaalunud. Seekord läheme siis ringiga ehk Taist lennukiga.

    1. Siis olid need piiripunktid veel kinni ning lisaks oli vaja Kirde-India osariikide külastamiseks lubasid, nii et igal juhul oli asi keerulisem. Seda muidugi enam ei mäleta, kas siis võis ka Birma pool liikumiskeeld või ranged nõuded kehtida. Seal muutuvad olud kiiresti. Ega need alad väga kaugele ei jää, kus rojingade probleem ilmselt jätkuvalt aktuaalne on, nii et kui Tamu/Moreh piiripunkti või ka lõuna pool asuva punkti kaudu Birmasse siseneda, siis peab seal päris suure ringi tegema ja teatud kohad välistama.

  3. Blogi tarbeks piltide tegemiseks on kõik need kaamerad piisavalt head.
    Meie ikka arvestame vanast harjumusest veidikene ka võimalusega, et pilte saaks vajadusel ka trükkida.

    Kaamerate mõõtmete võrdlemiseks on ka üks asjalik veebisait:
    https://camerasize.com/compact/#569,661,467,ha,f
    Kättevõtmist see muidugi ei asenda.
    Kaaluvahed jäävad neil ka üsna väikesteks, eriti kui arvestada, et vaja on ka kaitsvat kotti, ühte-kahte lisaakut ja sõltuvalt kaamerast ka võib-olla eraldi akulaadijat. Panasonic näiteks USB-pistiku kaudu telefoni kombel akut ei lae, teiste kohta ma ei oska kahjuks öelda.

    1. Tegelikult on isegi natuke rohkem plaanis kui blogida. Edaspidi oleks soov veel rohkem ja kvaliteetsemaid lugusid/pilte ka erinevates väljaannetes avaldada, nii et sellele mõeldes võiks ju keskmisest parem kaamera olla küll. Välja trükkimise soovi korral on nõuded kaamerale ilmselt veel suuremad.

      Antud võrdlust pakkuva leheni olen ka otsingutel jõudnud ning sellest on kindlasti abi, aga tõepoolest, reaalset tunnetust niiviisi siiski ei saa.

      Kasutusmugavus on kaalust ilmselt tähtsam, isegi enda äärmuslike seljakoti pakkimise võtetele mõeldes, nii et minusuguse võhiku jaoks võiks ehk tõesti hoopis touchscreen display olemasolu otsustamisel kaalukeeleks saada?

      Igal juhul olen tänulik asjatundja soovituste eest!

      1. Mina seda puuteekraani üle ei tähtsustaks. Pikemas plaanis neist ilmselt pääsu ei ole, aga meie kaameratel puuteekraani seni veel ei ole ja nutitelefoniga pildistamise kogemuse põhjal ei näe selle järele ka erilist vajadust. Teiste kogemuste kohta loetust jääb mulje, et puuteekraani ainuke selge eelis on teravuspunkti valiku lihtsus ja kiirus. Menüüdes navigeerimisel ma mingit olulist eelist küll ei taju ja ega neid menüüsid tavaolukorras polegi vaja väga palju näppida. Korra sätid põhiseaded paika ja siis ehk mõnes eriolukorras muudad midagi. Paljude kaamerate kohta olen ka lugenud, et need puuteekraanid ei tööta veel sugugi nii kiiresti ja hästi, kui peaks. Ilmselt konkreetsel juhul jälle hea vähemalt poes ära proovida, et paremat aimu saada. Mina igatahes eelistan päris nuppe ja rattaid, kust saab põhiseadeid otse muuta — lihtne, kiire ja ühest pilgust piisab, et näha, kas kõik on paigas. Inge kinnitab sama.

        Pildikvaliteedi seisukohalt piisab veebis < 2 mln pikslist, trükikvaliteediga A4 jaoks on vaja juba ~ 10 mln pikslit. Väike lõikamisvaru ka veel ja tulebki välja, et LX100 12 mln pikslit on miinimum. Suure sensori ja väikse sensori pikslil on ka selge vahe sees. Telefoni tibatillukese sensori pilt A4 peale suurendatuna ei ole sama terav ja ja detailirohke kui suure kaamera oma. Eriti kui tingimused ei ole ideaalsed. Enamasti siiski kasutatav. :-)

        1. Pikslite arvu olengi otsuse tegemisel üsna ebaoluliseks faktoriks pidanud, nii et nt 12 MP vs 20 MP ei tekita erilist dilemmat, aga muud tehnilised erisused, pildiotsija jne on just sellised asjad, mida enne reaalset kogemust omamata ei oskagi öelda, kas need oleksid minu puhul olulised või mitte. Ilmselt mõtlen juba veidi üle ka ning peaks lihtsalt 1″ seast odavaima Sony RX100 Mark I ära ostma ja küllap siis aeg näitab, kas oli õige valik või mitte.

          Te olete kahtlemata ka parajad fotofanaatikud, nii et juba see teeb valikul vahe sisse. Ise pildistan reisil olles pigem minimaalselt ning enamasti teen seda tsiklitrippidel ääremaadele või mõnel muul erilisemal juhul. Linnades ja tavasituatsioonides pigem ei haara kaamera järgi, nii et nt 30-40 päeva vältava reisi jooksul võib klõpsude arv jääda isegi alla 100. Millegipärast arvan, et teie puhul võib see number juba 1 päevaga ületatud saada :)

Leave a Reply

Your email address will not be published.